Praktika tõelised seiklused algasid pühapäevaga, mis tähendas seda, et saime kauem magada. Kogu oma elu me siiski maha ei tahtnud magada. Pärast pudru söömist läksime kahe bussiga rändama. Esimesena sattus meile ette Lichtensteini loss.Vaatasime lossi ühest ja teisest küljest – natukene liiga kõrge, natukene liiga väike, ei tea kas Toompea lossiga annabki võrrelda. Suvilaks kõlbaks kah. Saate ise pildilt vaadata.  Õnneks päästis päeva seal olev mündimasin ja avanev vaade.

Järgmisena suundusime karukoopa (Bärenhöle) juurde. Saime suvise soojuse eest põgeneda jahedasse koopasse. Väidetavalt elasid seal kunagi nüüdseks väljasurnud koopakarud – teadis saksakeelne giid rääkida. Koobas oli avar ja seal sees huvitavalt moondunud kivimid. Väidetavalt näevad inimesed kivikujutistes sarnasusi isegi näiteks neitsi Maarja endaga. Lisaks sellele oli üks karu oma luud sinna unustanud. Pärast koopaste külastust, saime süüa üle 3 eurost pitsalõiku ja juua head paremat limpsi.

Seejärel läksime bobirajale (Sommerrodelbahn Erpfigen). Tundub, et see oli paljudele päeva tippsündmus. Bobikelguga lasi mõni mäest alla lausa kolm korda. Jätsi limpsisime ka. Siis sõitsime tagasi ööbiskohta. Mariabergis sõime oma hubases köök-kohvikus õhtust ja olime valmis tuttu minema.