Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Täna oli õhus tunda viimase praktikapäeva hõngu. Viimasele päevale vaatamata, olime juba varakult üleval, et hommikust süüa. Nimelt pidid abikokad varem kööki minema, et valmistada salatit ja muud kraami grillimiseks. Samal ajal puidupoisid said lõket teha, et siis hiljem sütel liha, vorsti ja vahukomme kärsatada.

Grillpeole tuli päris palju inimesi, keda varem mitte keegi näinud polnud. Viisakalt küsides kellega tegu on, tuli välja, et meiega liitusid Mariabergis olulised inimesed. Näiteks Mariabergi direktor või rehabilitatsiooni osakonna juhata. Saksamaa Marit Okas pidas piduliku lõpukõne ning jagasime tänusõnu ja kallistusi. Toit oli maitsev, aga pidu jäi lühikeseks. 

Õhtul saime veel minna poodi, et osta viimased ostud oma lähedastele. Pole ju ilus tühjade kätega koju minna. Hiljem toimus asjade pakkimine. Sai vähemalt kümme korda küsitud, et kas kõigil ikka ID kaart on olemas. Osadel oli mure, et äkki on ta ostudega veidi liiale läinud ja pagas ületab kaalu. See tõsiasi selgub alles homme. Lootsime blogisse veel koguda kõigi mõtteid Saksamaal kogetust, mis on Mariabergis teisiti, kui meil Astangul. Kuid õhtul hilja ei jaksanud mitte keegi enam midagi mõelda. Ehk Eestis tagasi olles, tuleb uuesti küsida. 

Homme läheb lennuk alles õhtul ja seega on meil veidi aega Stuttgardis ringi rännata. Mõtlesime minna paljude paradiisi ehk Merzedes-Benz muusemise. 

Tänane öö oli eriline, müristas, sähvis ja sadas vihma. Kohalikele on tänane vihm kindlast meeltmööda, sest maa on väga kuiv ja loodus lausa vajas väikest värskendust.

Nn isadepäev (Saksamaal vaba päev, riigipüha) algas meil täna 9.00 pudru söömisega. Kust edasi suundusime alpaka farmi. Külaliste majast lahkudes ei aimanud meist keegi, et ees ootab korralik vihmasadu. See ei sega, kui seiklus himu on suur. Esimesed pilgud alpakadele ja meie kõigi nunnmeeter oli laes. Saime alpakasid peost toita ja paitada. Farmis on 31 alpakat, kes annavad võimaluse elektritootmiseks lähi ümbruses olevatele 500 majapidamisele. Armsast alpakavillast valmistab talu talviste jalanõude sisetaldu, villast saadud gerantiinist tehakse maheseepi, jahedamaks perioodiks villasokke, pisipõnnidel on võimalus saada mini alpaka mudel kaisuloomaks. Muidugi ei jätnud meiegi võimalust kasutamata, et endale või oma pereliikmele midagi meelepärast osta. Ostud tehtud pöördusime tagasi külalistemajja, et märjad riided vahetada kuivade vastu. Kuna päev oli alles poisike, siis võtsime ette veel ühe lossi, kolm lossi külastust on ikka parem, kui kaks J.

Loss, mille seekord välja valisime, oli Sigmarin. Loss oli seni nähtust kõige muljet avaldavam. Meeldivaks tegi külastuse seegi, et ei pidanud kõndima pikka lõputud teed ülesse mäkke ja sai parkida bussi lausa lossi lähedusse. Lossi külastust viis läbi saksa keelne giid, õnneks oli neil lisaks paberil inglise keelne info kõigi tubade ja ruumide kohta ja nii me ei jäänud väga teadmatusse. Seekord susse ei antud, saime võimaluse käija mööda punast vaipa. Kulda, portselani, kristalllühtreid jagus igasse ruumi, mõnda lühtrit oli kohale toimetatud “lausa või sees”. See tähendab seda, et kallid lühtrid ja peeglid toimetati lossi kohale hobukaarikutes hästi ära pakitult võimalikul pehmetesse materjalidesse selleks, et tervena oma ilus, siis ülesse riputada. Loss oli omal ajal lipulaev ehk tegi silmad ette nii mõnelegi teisele kuninga lossile kuna seal oli oma kütte-, tulekustutus-, ja veesüsteem. Viimane oli liiga kaasaegne, mis ei sobitunud linna aegunud süsteemiga. Ja nii juhtuski, et viimast elektritööd lõpetades läks loss põlema, mida tuli kustutama tuua ümbruskonna elanikkond, kellest valmistati inimkett, kes siis käest-kätte ämbritega vett jagasid. Jahil käia neil hertsogitel küll meeldis, trofeesid jagus jahituppa ja mujalegi. Kahjuks ei tohtinud lossis sees pilti teha ja seega ei ole võimalik üles postitada fotosid siseruumidest.

Loss oma ilus ja luksuses üle vaadatud, siirdusime väiksele lõunapausile pitsaja kebabi punkti, sealne valik rahuldas kõigi näljased meeled. Teenindus oli meeldiv ja kiire ja siis koju tagasi. 

Hommikul pidid abikokad olemas valmis juba enne kella seitset ning puidupoisid said startima hakata kella kaheksa ajal. Seda kõike sellepärast, et täna oli meid kutsutud ühte kooli Reutlingeris Euroopa päevale, sealse nimetusega „Europa mit allen Sinnen“.  Kooli nimi oli Theodor Heuss Schule, mis on oma nime saanud Saksamaa esimese presidenti järgi. 

Kuna kogu päev ja sealsed diskussioonid olid saksa keeles, siis tegelikult ei saanud peaaegu mitte keegi meist sõnagi aru millest räägiti. Inglise keelset tõlget ei olnud, ammugi mitte eesti keelset. Mitte keegi meist ei osalenud töötubades ja veel vähem oskas keegi sõna sekka öelda diskussioonides. Nii palju kui aru saime, kujunesid sealse arutelu teemade märksõnadeks näiteks: avatud riigipiirid, reisimine, andmekaitse seadused, kanep, ebaõiglus rikkamate ja vaesemate riikide vahel jne. Teemad olid olulised ja õpilased diskuteerisid hea meelega. Kohale oli kutsutud ka mõned tähtsad ninad poliitikast ja isegi kooli direktor. Õnneks saadi kiiresti aru, et sellised olukorras võib meil natukene ugav hakata ning meile korraldati ringkäik nii sealses koolimajas kui ka kõrval asutustes. Tegemist oli koolide kompleksiga (kokku u kuus kooli). Koolides sai õppida näiteks ehitus tisleriks, pagariks, juuksuriks, puhastusteenistust, raamatupidajaks, pangatelleriks, turismi jne. Saime harukordse võimaluse näha kaht puiduklassi, kus õpilased valmistusid ette eksamiks. Eksami harjutusülesandeks oli keerulise konstruktsiooniga katus – kõik tuli teha käsitsi.

Mitte kellelgi ei tulnud mõttesse teha meie poolt pakutavate suupistetega kaetud lauast pilti. Laua kujundus ja pakutavad suupisted olid nunnu – ilus, kaetud Astangu Keskuse logoga lina ja selle kohale seinale oli kinnitatud Eesti lipp.  Suupistete valikus oli karask vürtsikilu munavõi kattega, singirullid, täidetud munad, Eesti Kalevi kommid, valeri küpsised, juustupallid ning metsaseenesalatiga täidetud leivakorvikesed. Pausi ajal taustaks mängis Eesti muusika. 

Üritus sai läbi kell 13:30, mille järel saime Reutlingeris linnaaega poolteist tundi. Kõik läksid oma teed laiali. Osad poodidesse ja osad jäid niisama istudes puhkama, ilusat ilma nautima. Tänutäheks Cateringi eest, lasi Barbara igalühel valida ühe pehme jäätise, mis maitses sooja ilmaga veel eriti hästi. Koju tulles viskasime asjad tuppa ja hakkasime sööma. Söögilauas valitses vaikus, sest tühi kõht ahmis endasse praekartulit, viinerit ja salatit. 

PS! Kõige popim suveniir, mida kõik miskipärast osta soovivad on Saksamaa lipp. See, kellel see juba olemas, võib ennast tegijaks nimetada. Kellel veel puudu, võiks nurgas häbeneda.

Tänaseks meil plaane, kuhu minna ja mida teha, väga ei olnudki. Mõtlesime, et küll need mõtted tulevad päeva jooksul iseenesest.

Poisid lõpetasid puidutöökojas oma pooleli olevad tööd. Kes oli masina taga, lihvis aknaluuke või nikerdas omaette nurgas. Ivar ja Artjom said veel ekstra ülesande – vedada killustikku meie reedesele grillplatsile. Õnneks tuli ülesandeid juurde ning õue tuli tassida mõnusalt raskeid betoonist pinke. Poistel ei tulnud pähegi vinguda. Pausi ajal tegi Rudi suured silmad, kui kuulis, et me ei ole veel ühtegi Bretzelit söönud. Bretzel on traditsiooniline Saksamaa saiake, mille kuju sarnaneb kuju number kaheksale. Švaabimaale kohaselt müüakse Mariabergis veidi ebaühtlase paksusega Bretzeleid. Selliseid mille taguots on paksem ja esiots peenem ning krõbedam. Saiakese vahele lasi Rudi müüjal määrida võid. Tõsi, väga hea suutäis oli.

Abikokkadel oli väga tegus päev. Nad tegid ettevalmistusi homseks Euroopa päevaks, kus nende ülesandeks jäi ürituse lõunapausi ajal suupiste laua (nö fingerfood) tegemine. Tänutäheks tubli töö eest köögis, valmistati meie abikokkade meeskonnale pidulikum söömaaeg. Abikokad said võimaluse õppida peakoka juhendamisel kuidas puhastada valget sparglit, mida siin maal kasvab palju. Hiljem spargel keedeti vastavas marinaadis, mille kõrvale valmistati Hollandi kaste. Seda kõike maiustati koos, sinna hulka väga hästi sobiva, Grepiga.  

Õhtul tegime viie kilomeetrise matka poodi. Ei oskagi öelda, kui hea mõte see oli, sest päike paistis lagi pähe ja õues oli 20+ kraadi. Tee viis külast läbi ja siis üle lageda heinamaa. Mmm.. hästi mõnus palav oli paksude teksapükstega rännata. 10 km käidud ja kokkuvõttes võisime tegelikult rahule jääda, sest tuju oli hea. Kahju ainult, et Janek pidi teekonna läbima oma plätudes, mistõttu õhtuks tema jalgu ilutsesid katkised villid.

Õhtul võisid asjahuvilised vaadata oma telefonist Eruovisiooni.