Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

7. juuni hommikul pidime taaskord minema kooli, et alustada järjekordset koolinädalat pärast pikka nädalavahetust. Õnneks oli Hans taaskord 8:45 maja ees ning saime läbi vihmase Groningeni kooli suunas kulgeda. Tauri liikus nagu ikka, jalgrattal.

Varasemad projektid olid valdavalt lõpetatud ning täna anti poistele kätte uued ülesanded. Reno ja Karl kujundasid võtmehoidjaid, kasutades OnShape’i (mis on platvorm 3D mudelite loomiseks). Nende tehtud võtmehoidjad said ka 3D printeriga välja prinditud ning on lisatud allpool.

Teiseks ülesandeks oli jootmine. Poisid pidid konstrueerima LED pirni testija, jootes selleks vajalikud komponendid plaadil õigetesse kohtadesse. Töö lõpptulemusena hakkasid tuled plaadil vilkuma.

Ron’i ülesanne oli Arduino Smart Home’i (nutikodu) mudeli kokkupanemine. Otger jätkas mängu loomist, mille ülesandeks on õpetada keeli.

Samal ajal tutvustas Jan Thijs Greveling õpetajatele Kinnes’i, mis on REA kolledžist väljakasvanud firma, mis keskendub nende inimeste aitamisele, kes on juba tööturul, aga kes vajavad veel mingisugust tuge, et tööl paremini hakkama saada. Kinnes aitab näiteks neid, kes soovivad töökohta vahetada ning maksta ise enda õppe eest REA kolledžis. Lisaks aitab Kinnes neid inimesi, kes juba töötavad mingisuguses IT ettevõttes, aga kes vajavad mingisugust tuge uue oskuse õppimisel. Sellisel juhul palkab tööanda Kinnes’i ning nemad koolitavad töötaja välja. Lisaks aitavad nad nt. läbipõlenud erivajaduste inimeste puhul kaardistada läbipõlemist tekitavad tööülesanded ning kujundavad tema vajadusest lähtuvalt tema ameti ümber. Üldiselt demonstreerib Kinnes suurepäraselt Hollandi ühiskonnale omast inimesekeskset lähenemist tööturul.

Päeva lõpetasime ühiselt õdusas kreeka restoranis õhtust süües.

Pühapäev so 5.juuni möödus meil kenasti, sest ilm võimaldas võtta pika teekonna Groningen’i linnast välja järgmisesse väikelinna, mille nimi on Haren. Sinna viis ilus tee, mida mööda on võimalik sõita nii jalgratta kui ka ratastooliga (umbes 4 km), meie jalgsimatk kestis 55 min. Eelnevalt olime teinud väikest eeltööd ja saime teada, et ainuke koht, mis pühapäeval lahti, on üks keskväljakul asuv Brasserie Intermezzo. Kohe kaugelt oli näha, et selles suures kohviku moodi söögikohas on võimalik istuda õues. Võtsimegi kuuekesi istet ühe suurema laua taha ja tellisime söögid / joogid ja lõpus jäätisekokteilid. Veetsime seal tubli 2 tundi kui hakkas jälle vihma sadama … õnneks udust seenevihma, mis võimaldas meil ikkagi ka koju tagasi jalutada. Õhtul jõime kuuma teed ja tegime poistega veel maitsvad tacod, mille vahel oli jäneseliha eelmise päeva Kreeka restoranist : ) Ilmaga meil siin Hollandis väga ei vedanud, aga selle eest on meil tore reisiseltskond, kes ei virise halva ilma pärast. Kõik on alati valmis kõike kaasa tegema.

Esmaspäev ehk 6.juuni oli ikka väga eriline päev, sest siis õnnestus meil käia arvutimängude näitusel, kus sai ka ise kõike katsuda, proovida ja isegi mängida. Kohal oli seal iga ajastu mänge ja ka nende ajaloost lühikirjeldus. Neid kõike sai ka mängida ja mõningaid neist ka koos mängida. Üks mäng, mida saime koos mängida oli “Guitar Hero”, kus saime kõik endale muusika instrumendid kätte ja saime laule oma instrumentidega mängida. Teine mäng, mis meeldis meile oli “Space Invaders”, kus peab kaitsma oma baasi ja hävitama vaenlase kosmoselaevad. Seda mängu meile Astangu õppuritele meeldis ka mängida. Kolmas mäng, mida saime koos mängida oli “Mario Kart”, seda mängisime me kõige pikemalt ja oli ka meie jaoks kõige lõbusam. Seal oli nii palju erinevaid mänge, et lõi kohe silme eest kirjuks. Jõudsime paljusid neist mängida, aga mitte kõike mänge me ei jõudnudki mängida, mis seal pakkuda oli.

Väljas oli kohutav ilm, sest vihma kallas nagu oavarrest, õnneks on meil siin isiklik taksojuht, kes tuleb kohe kohale kui me talle WhatsApp’i kirjutame. Meie majutuse omanik soovitas teda meile, juhul kui meil peaks “noodgeval=emergency” tekkima. Enamuse ajast me käime igal pool jala kui on ilus ilm, aga seda oli ainult kaks päeva kahjuks. Kokku veetsime GAME ON näitusel peaaegu 3 tundi.

Laupäeva e. seitsmenda päevaga jõudis meie reisigrupile kätte nädalavahetus ning sellest tulenevalt võtsime päevi küllaltki rahulikult, nt. laupäeval suundusid Karl, Reno ja Tauri Sirli, Roni ja Otgeri juurde hommikukohvile enne kella 12’t hommikul. Kuna võtsime nädalavahetust üsna rahulikult ning valdavalt puhkasime, jalutasime ja külastasime erinevaid söögikohti, keskendub käesolev blogi pigem Tauri laupäevastele seiklustele. Kuna poisid ja Sirli ütlesid, et nad saavad laupäeval omal käel hakkama, võttis Tauri ette teekonna mere äärde. Sellest tulenevalt on järgnevad seiklused kirjutatud minavormis, sest tegemist oli ühe mehe soologa.

Alustasin enda teekonda mere poole meie oma poole umbes kella 13 paiku. Meie kohalikud hollandlased soovitasid mul minna mere äärde pääsemiseks Noordpolderziji, mis jäi Groningenist 33km kaugusele, aga kuhu mul peaks olema lõbus sõita ning kust peaks avanema huvitav vaade. Kaalusin ise hoopis Delfzijl’isse minekut, aga selle mõtte laitsid kohalikud maha – kuuldavasti pole seal eriti midagi vaadata. Otsustasin teadjamate kohalike nõu kuulda võtta ning suundusin Noordpolderziji suunas.

Teekond mere äärde osutus ühelt poolt üsna raskeks, sest rattasõidule omaselt puhus terve aeg mulle näkku “mõnus” vastutuul. Samas sain ma nautida läbisõitu mitmest armsast Hollandi külast ning rattateede võrk osutus õnneks suurepäraseks. Kuigi kaardirakendus hindas optimistlikult, et mere äärde sõit võtab aega umbes poolteist tundi, läks minul kokku u. 2 tundi ära, ilmselt ühelt poolt tänu vastutuulele, aga teisalt ka tänu sellele, et otsustasin mitte kiirustada ning vaatasin küladest läbi liikudes pisut ringi ka.

Mere äärest paistis ära ka üks Hollandile kõige omasemaid nähtusi ehk siis tamm/barjäär, mida on kasutatud selleks, et rajada polder – maa-ala, mis on erinevate rajatistega merelt ära võetud. Tegemist on Hollandis küllaltki tavalise nähtusega, maa on siin riigis üsna madal ja tasane ning kipub üle ujutama, aga hollandlased on suutnud sajandite vältel tamme, kanaleid ja valle rajades mitte ainult merd eemal hoida, vaid ka merelt maad ära võtta. Mõnikord (nt. IMS ja Hollandi vabadusvõitluses Hispaania kuningavõimu vastu) on hollandlased neid tamme ka lõhkunud, et teha võimalikult palju kahju riiki tungivatele võõrvägedele.

Õnneks oli mere ääres ka üks pisike kohvik, kus mul õnnestus keha kinnitada ning selgus, et linnast väljas on väljas süüa palju odavam kui Groningenis endas – sain Hollandi traditsioonilise lihapallieine koos snäkkide ja joogiga kätte vähem kui 15 euro eest. Samas võib-olla oli teenindajal minust pärast mu pikka teekonda äkki hale. Igal juhul oli kehakinnitus väga teretulnud ning pärast väikest istumist võtsin ette teekonna Groningeni tagasi.

Tagasitee osutus palju mõnusamaks, sest olgugi et mu jalad olid esimesest vastutuulde rügamisest üsna läbi, puhus seekord õnneks tuul tagant ja teekond möödus ludinal. Jõudsin Groningeni tagasi pisut enne 18’t ning viskasin kohe jalad seinale. Kuigi mu jalad olid õhtuks üsna kapsad, oli mul hea meel, et selle seikluse ette võtsin, sest sain näha Hollandi väiksemaid maakohti ning veendusin selles, et Holland on tõepoolest jalgrattamaa, sest ka kõige väiksematesse kohtadesse pääseb jalgrattaga.

Neljapäeval so 2.juunil startisime majutusest 8.45 ja suundusime REA College poole teele ning kohale jõudsime täpselt kell 9.00, sest meid viidi autoga. Luks teenus : ) Esimesed kohvid joodud, hakkas peale uute programmide õppimine, mis seisnes selles, et kõik tegelesid oma projektidega. Karl ja Reno töötasid REASTANGU logo ja visiitkaardi kallal, Otger täiendas oma REA College õpilasega väikestele lastele mõeldud online sõnaraamatu äppi koos mängudega, kus peab sõna ära arvama. Kui paned vale sõna kirja siis läheb sõna punaseks, kui õigesti siis on sõna roheline. Sõnaraamat sisaldas mitut keelt, mitte ainult hollandi ja eesti keelt, vaid ka Indoneesia keelt, kust õpilane oli pärit. Otger andis isegi mõned ideed, kuidas teha lastele sõnamäng huvitavamaks. Ron töötas pileti süsteemi kallal, mis sisaldas endas erinevas vanuses olevate inimeste piletite hindasid k.a. soodushindasid. Kõige selle kohta pidas süsteem oma statistikat ja välja sai printida oma tšeki. “Töötasin ostu-lehe disainis, et see mahuks ostu-automaadi peale ja siis tšeki peale. Pileti peal olid erinevad hinnad ja summad, mille kõik arvuti ise arvutab. Nii kaugele ei jõudnud, et QR piletit teha, kuna Hans ütles, et sellega võib minna 3 kuud, ja isegi siis ei pruugi see veel õigesti töötada”, selgitab Ron, kes töötas selle programmi kallal.

Reedel so 3.juunil oli meil eriti tore päev, sest siis õppetööd ei toimunud, vaid sõitsime linnast välja 55 km ühte ilusasse loodusparki, kus oli hiigelsuur Astron raadio-teleskoop. Majas sees tehti meile ekskursioon ja näidati kõiki ruume, kus nad töötasid, erinevate osade kallal, mis lähevad satelliitide peale. Nad olid ka ühe süsteemi teinud James Webb teleskoobi jaoks.

Seal nägime erinevaid osi, mis lähevad satelliidi peale. Käisime ka ruumis, kus olid serverid, mis suhtlevad erinevate teleskoopidega üle maailma. Peale siseruumide ekskursiooni käisime väljas vaatamas ühte antennide süsteemi, mille sarnaseid on ka üle terve Euroopa ja need töötavad koos.

Peale ekskursiooni käisime ilusas välikohvikus lõunal, aga tagasi tulles õnnestus meil minna ühe raadio-teleskoobi sisse, kus meile räägiti, kuidas see töötab ja saime tutvuda lühidalt selle ajalooga. Sellega lõppes meil Astroni külastus ja me läksime loodusparki jalutama. Hans ja Martin soovisid meile “Have a nice weekend!” ja nii meie nädalavahetus algabki.

Autorid: Karl ja Reno

Neljandal päeval oli äratus tavalisest mõnevõrra hiljem. Kuna Groningeni bussijuhid otsustasid streikima hakata, siis tuli hommikul Hans meile järgi ja viis autoga kooli. Autos oli kohti ainult 5’le inimesele, aga meie grupis oli 6 inimest, õnneks saime olukorrale lahenduse selle näol, et Tauri sai majutuse pakkujalt jalgratta ja vurab nüüd igapäevaselt rattaga kooli.

Edasi läksid Karl ja Reno tööle projekti kallale. Nende tööülesandeks oli Adobe Illustrator’it kasutades luua ühine logo Astangu ja REA College’i logost kasutades nii Astangu kui ka REA College’i logode kujundust. Lisaks koostasid ja kujundasid nad visiitkaardi ning disainisid meie koostööd kajastavat postitust. Vahepeal oli lõunapaus kus Karl jõi ära 5 tassi kohvi. Reno tundis muret, et kas Karli süda nii suurtele kohvikogustele ka vastu peab. Töötempo oli kiire ja poisid jõudsid lõppeesmärgile üsna lähedale.

Peale kooli tõi Hans meid autoga koolist majutuse juurde. Vihma oli vahepeal sadama hakanud otsustasime viimase eest tuppa varjuda.

Õhtul läks ilm siiski ilusaks. Otsustasime ühiselt restorani õhtust sööma minna. Toidud olid head kuid suur oli frustratsioon kui avastasime järjekordselt, et meie pangakaardid ei toimi Hollandi maksesüsteemiga sellel põhjusel, et Hollandis see süsteem toetab suurem osa ainult vananenud Mastrocard’i aga meil Eestis ei kasutada seda juba üle 5 aasta. Lõpuks pidime majutuskohas põhjaliku tasaarvelduse tegema, aga saime õnneks sellega kenasti hakkama.