Palju edasiminekuid! Kolmandal päeval jätkasime tegutsemist 3D printeri projektiga. Rait tegi BBWle Astangu mündimeene, see sai kahe tunniga valmis ja tulemus oli peaaegu perfektne. Raymond puudutas igat võimalikku asja, Heleri istus diivanil, Einar tegutses salaja ning Brent oli arvuti taga tõsise olemusega. Henri, kes on olnud siiamaani ennelõunal maganud, sõi hoopis erisuguseid snäkke seekord. Samuti tegime ennelõunase puhkepausi õpilaste ja õpetaja Stefaniga, rääkides palju õppetööst, võrdlesime eesti keelt ja saksa keelt ning tegime plaane ühisteks tegevusteks. Brent otsis omale ideid mis printida, ja päeva lõpuks leidis mitu. Ühe idee sai isegi printima panna, mille saime kätte alles järgmine päev ja seega oodati neljandat päeva kooliminekut väga.
Peale koolipäeva käisime pikal tiirul vanalinnas jalutamas, nautides jäätist ning Kreeka restorani maitseid. Jõudsime koju hilja, väsinult, kuid rõõmsalt. Ostsime Raidile väga head sportlikud ja veekindlad jalavarjud, kui ainult veidi soolase hinna eest.
Neljandat päeva alustasime tempokalt. Raymond leidis ägeda kaheksajala mudeli. Jätkusid printimised ja Brent sai kätte enda eilse projekti. Lisaks alustasime põnevate tarkvaraarendusega seotud projektidega, tihedas koostöös kohalike õpilastega. Me saime täna paika ka projekti veebilehe värvitoonid, mida me edaspidi oma töös kasutame. Samuti kirjutasime ka natuke veebilehe koodi (HTML, CSS). Brent, aga õppis HTMLi kui teised tegelesid oma projektidega. Pärast seda suundusime linnaekskursioonile koos õpilastega. Kui palju ilusaid maju ja põnevaid kohti siin on. Nägime Saksamaa kõige kitsamat maja ja õppisime palju Mosbachi ajaloost. Vanalinnas oli väga vana kuju saksa nimega “Kiwwelschisser-Brunnen”, kes valas pangest vett. Töö oli ühtlasi Saksamaa üks raskemaid ja vihatuimaid ameteid, kuna pidi tassima teiste inimeste väljaheited kohast kohta.
Läksime linnaekskursiooni lõpus jäätist võtma, kus kõik peale Henri võttis jäätist, kes hiilis minema. Ülejäänud grupp nautis oma jäätist lõpuni ja asusid tagasi hotelli. Õhtul veel nautisime läänelikus stiilis pubi, Henri läks loodetust varem ära. JÜS!
Alustasime täna 3D printimise ettevalmistustega ehk siis oma skeemi kujundamisega. 3D skeemi tegemine oli huvitav õppekogemus, aga oli ka päris raske õppida kuidas programmi kasutada. On lootust, et kui 3D skeemid kenasti arvutis lõpetame, saame endatehtud teosed 3D printeris ka välja printida. Kohvimasina kasutamine oli ka raske-kuid-huvitav kogemus. Aega-ajalt käis õpetaja Stefan meid juhendamas ja abistamas. Muidugi olime ka iseseisvad ning õppisime internetis ise juurde. Koolipäev kestis kella 9st kuni 16:30ni. Pärast käisime ka Lidlist läbi, hinnad on isegi odavamad kui Eestis. Henri on VÄGA väsinud. Tagasi ööbimiskohta sõitsime teise liinibussiga, kus lõpp-peatuseks oli Mosbach’i bussijaam. Bussijaam oli linnas väga ilusas kohas, õitsevaid lilli on palju ja ilusaid puid tihti näha. Siis kui me jõudsime tagasi hotelli, Heleri lasi meil 1 tund puhata ja siis tuli välja, et Henri endiselt magas. Siis alustasime blogimist, Henri jätkuvalt magas.
Oleme muutunud juba üsna osavaks bussiga liiklemisel ning linna tundmisel. Täna kinnitati, et järgmine neljapäev ootab meid ees põnev päevareis teise linna virtuaalreaalsuskeskusesse.
Esimene öö Eestis algas tegusalt ja unetult. Lendasime kahe lennukiga, esimene reis Tallinnast Helsingisse, siis sealt Frankfurti. Hommik algas suurepäraselt, sest lennukis pakuti tasuta mustika jooki. Peale teist lendu, me ekslesime Frankfurdi lennujaamas, meil läks umbes 2-3 tundi, et leida sobiv reis jõuda Mosbachi. Rongisõit sinna oli ka äärmiselt nauditav, imetlesime akna külge naelatuna imekauneid loodusvaateid ja armsaid saksa majakesi. Hotell oli mäe juures, koos ilusa metsa ja järvedega. Õhtul nautisime koos einet, tutvudes Saksa maitsetega.
Kõik läksid vara magama ning ärkasime reipalt, valmis vastu minema esimesele koolipäeval BBW Mosbach kutsekoolis. Suure üllatusena oli meile kaetud hommikusöögi laud. Kohv maitses suurepäraselt. Meie esimene tegevus koolis oli mängimine, kus üks pool mängis switchi’s ja teised Xbox One’is aga kuidagi kõige selle keskel Henri magas. Mängisime kas Halo’t või Mario Party’t, kahjuks Mario Party’s õnn ei olnud meie pool. Kohalikud õpilased võtsid meid väga sõbralikult vastu ja tundusid olema väga huvitavad inimesed. Meile meeldis esimene päev koolis väga palju, kohtusime uute inimeste ja avastasime uusi kohti. Saatjad Heleri ja Einar pidasid õppijatega maha pineva noolemängu, mis pärast lahinguvoore natukene katki läks. Õhtul pidasime koosolekut, rääkisime läbi muljed ja plaanid ning täitsime kõik koos reisiblogi.
Laupäeva hommikul lahkusime hotellist kella 6 ajal, et jõuda õigeks ajaks lennukile. Olime reisi vältel pikemat aega kartnud, et meil ei õnnestu lennukile pääseda, sest Amsterdami lennujaamas pidid pikad järjekorrad olema – koroonapandeemia kõrghetkel lasi lennujaam suure hulga töötajaid lahti, aga nüüd kus inimesed jälle rohkem reisivad, on lennujaamas sellest tulenevalt pikad-pikad järjekorrad. Seega otsustasime võtta rohkem aega, et kindlasti koju pääseda.
Jõudsime lennujaamas check-in’i väravasse 6.30 ning saime teada, et lennujaam ei ole võimalike järjekordade lahendamiseks eriti targalt tegutsenud – ise pagasit ära anda polnud AirBalticu reisijatel võimalik ning check-in’i laud avati alles 7.30. Pagasi saime ära antud, aga probleem tekkis ratastooliga. Tallinna lennujaamas aidati meid igatpidi lennukile, aga Amsterdami lennujaamas selgus, et AirBaltic ei olnud lennujaamale piisavalt vara ette teatanud, et meil on reisija, kes vajab abi. Sellest tulenevalt anti meile ratastool koos sõnaliste juhtnööridega kuhu minna ja pidime ise turvakontrollist läbi saama (tavaliselt aitab sellega turvatöötaja). Et lennukile pääsemiseni oli aega ainult tunnike, olime pehmelt öeldes mures.
Õnneks oli kogu grupp tubli, mõtles kaasa ja õpetajate skeemitamisega õnnestus tervel grupil ratastooli lükkamist ära kasutades turvakontrolli järjekorras ettepoole saada. See tähendas seda, et jõudsime oma lennuki väravasse 45 minutit enne lennukile pääsemist. Saime kergendunult hingata ning pääsesime lennukile ja jõudsime õnnelikult Tallinnasse. Lennujaamas said kõik enda pagasi kätte ning pärast 2 nädala möödumist olime kõik kodumaal tagasi. Kõige õnnelikematel reisijatel olid vanemad/pereliikmed/armsamad lennujaamas vastas ning grupp jättis vaikselt üksteisega hüvasti, et minna väsinutena, aga õnnelikena koju reisimuljeid jagama.
Tervikuna saab öelda, et reis osutus ülimalt õnnestunuks. Me saime kõik kogeda hollandlaste külalislahkust REA kolledži suurepärase töökollektiivi vahendusel ning eriti kiidaksin omalt poolt meie saatjaid, Hansu ja Martinit, kes aitasid iga mure korral ja toetasid meid kõiges meie õpirände vältel. Mulle kui õpetajale (Taurile siis) meeldis väga see, et ma sain tutvuda Hollandi haridussüsteemi ja REA kolledži toimimisega üldiselt ja õpetajad olid alati valmis kõike lahti selgitama. Usun, et see reis tuli ka õppijatele kasuks, sest lisaks silmaringi avardamisele oli neil võimalik kogeda õppetööd REA kolledžis ning selle kaudu said nad õppida uusi oskusi IT valdkonnas, avastada uusi huvialasid ja luua kontakte teise riigi õppijatega, et kutsuda neid tulevikus ehk Astangule. Ning mis seal salata, küllap tuli 2 nädalat ranget režiimi Tauri ja Sirliga koos elades samuti kasuks.
8.juuni algas meie jaoks väga eriliselt, sest siis oli kolmapäev ja tunniplaani järgselt võtsime jälle ekskursioonitee jalge alla ja kimasime kahe autoga teise linna, mis asub Groningenist mere poole sõites 60 km kaugusel. Leeuwarden asub teises provintsis, mida tuntakse Friisimaa (hollandi ja inglise keeles Friesland) nime all ja seal oligi teine REA College, mida sellel päeval külastasime. Friisimaa on väga huvitav selle poolest, et seal räägitakse totaalselt teist keelt, millest isegi mõni hollandlane ise aru ei saa. Friisimaa on rannikuala piki Põhjamere kagunurka, s.o. Saksa lahte. Friisimaa on traditsiooniline kodumaafriislastele, germaani rahvale, kes räägib friisi keeli; see keelegrupp on tihedalt seotud inglise keelega. Friisimaa ulatub Loode-Hollandist üle Loode-SaksamaaTaani piirini.
Friislaste asuala (Friisi rannik). Tumehalliga näidatud friislaste ajalooline asuala, triibulisega näidatud alad, kus friisi keelt tänapäeval kõneldakse
REA College Leeuwarden võttis meid soojalt vastu, pakkudes kohe kohvi või teed. Peale esimest kohvipausi läksime linna peale jalutama, kus tutvusime Leeuwardeni vanalinnaga. Põikasime korraks sisse ka endisesse vanglasse, mis oli veel täiesti toimiv vangla 15 aastat tagasi. Saime näha vangikonge seestpoolt ja kujutasime ette, milline oli vangide elu aastal 2007. Ühes tiivas on lausa hotell, mis pakub majutust turistidele endistes vangikongides. Hetkel on vanglast tehtud muuseum, kus müüakse ka suveniire. Veidi tekkis klaustrofoobiline tunne, sest kongid olid seest väga tillukesed, aga sellest saime ruttu lahti.
Sellise huvitava arhitektuuriga vangla väljastpoolt vaadatesVangla muuseum seestpoolt vaadates, kus on näha ka suveniiripood
Vangla territooriumil olid igasugused huvitavad firmad. Näiteks üks tegeles valgustite tootmisega ja teine 3D printeriga valmistatud keraamikaga, mida sai kohapeal vaadata ja katsuda.
Karl ei soovinud olla nö “elevant portselanipoes” ja tuli ruttu tulema
Peale poolteist tundi kestnud ekskursiooni linnas suundusime tagasi REA College Leeuwarden kooli tutvuma sealsete õpilastega, kus nad tutvustasid meile oma projekte, mille kallal nad parasjagu töötasid. Kõik oli väga huvitav. Üks poiss parandas 3D printeriga ära päikeseprilli hoidja autos, mis oli läinud sangast katki, ehitades selle vahele tüki, mis ei vajanud isegi liimi. Huvitav küll, mida selle 3D printeriga teha ei saa : )
Kõigil Astangu polod seljas nagu kord ja kohus : )Tauri küsib, kuidas REA College Leeuwardeni õpilane sai parandada 3D printeriga katki läinud plastmassi
9.juuni jäi õpetaja Sirli haigeks, sest eelmisel päeval sadas paduvihma ja me saime kõik läbimärjaks. Aga selle eest oli meil lõbus paduvihma käes 2 km jalutada, sest käisime Korea restoranis söömas. Seal oli väga huvitav kogemus, kus sai ise spetsiaalse panni peal endale liha grillida. Seal oli selline paketimenüü (32,50 EUR), et 15 min jooksul said süüa nii palju kui jaksasid ja alles peale 15 min möödumist said juurde tellida, sest ennem ei toodud. Selleks anti meile tahvelarvuti moodi menüü kaart, kus olid pildid toitudest ja kus tiksus aeg, et näha millal ettekandja uuesti sai tulla. Samuti nägime robot ettekandjat, mis oli nagu mitme korruseline kandik serveerimise laud, kuhu toidud peale pandi ja robot sõitis ratastel sinu laua juurde toitu tooma. Meil oli väga lõbus, sest meil puudus igasugune ettekujutus, mis see meile kõik maksma läheb : )
Väga näljased Astangu õpilased Korea restoranis, kellel pikk koolipäev seljatagaSelline nägi välja Korea restorani digitaalne menüü tahvelarvutis
Kaheteistkümnes päev ehk 9.juuni toimusid tunnid REA College Groningen koolis tunniplaani järgselt, kus kõik 4 lõpetasid oma projekte. Otger’il ja Ron’il õnnestus isegi oma projektid nö ette kanda ja rääkida sellest, mida nad tegid ja mis oli lõpptulemus. Kolmeteistkümnes päev ehk 10.juuni sõitsime autoga kooli 8.45 ja kõigile anti uus ülesanne midagi teha. Karl ja Reno pidid disainima CAD (Computer-Aided Design) programmis raadioteleskoobi, et see pärast 3D printerist välja lasta. Täna õhtul sõidame rongiga tagasi Amsterdami, sest peame olema kell 6.00 hommikul juba lennujaamas, kus pidid olema 8 tunnised järjekorrad, et oma pagas turvakontrollist läbi lasta. Õudne mõelda, mis see koroona meie eludega on ikka teinud ja kui palju kaost igale poole külvanud. Lennujaamas pole piisavalt töötajaid, kes seda kõike peaksid haldama.
Star Wars robotAstangu IT õpilase Reno meisterdatud robot, mis on prinditud välja 3D printerist
