Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Laupäeva hommikul lahkusime hotellist kella 6 ajal, et jõuda õigeks ajaks lennukile. Olime reisi vältel pikemat aega kartnud, et meil ei õnnestu lennukile pääseda, sest Amsterdami lennujaamas pidid pikad järjekorrad olema – koroonapandeemia kõrghetkel lasi lennujaam suure hulga töötajaid lahti, aga nüüd kus inimesed jälle rohkem reisivad, on lennujaamas sellest tulenevalt pikad-pikad järjekorrad. Seega otsustasime võtta rohkem aega, et kindlasti koju pääseda.

Jõudsime lennujaamas check-in’i väravasse 6.30 ning saime teada, et lennujaam ei ole võimalike järjekordade lahendamiseks eriti targalt tegutsenud – ise pagasit ära anda polnud AirBalticu reisijatel võimalik ning check-in’i laud avati alles 7.30. Pagasi saime ära antud, aga probleem tekkis ratastooliga. Tallinna lennujaamas aidati meid igatpidi lennukile, aga Amsterdami lennujaamas selgus, et AirBaltic ei olnud lennujaamale piisavalt vara ette teatanud, et meil on reisija, kes vajab abi. Sellest tulenevalt anti meile ratastool koos sõnaliste juhtnööridega kuhu minna ja pidime ise turvakontrollist läbi saama (tavaliselt aitab sellega turvatöötaja). Et lennukile pääsemiseni oli aega ainult tunnike, olime pehmelt öeldes mures.

Õnneks oli kogu grupp tubli, mõtles kaasa ja õpetajate skeemitamisega õnnestus tervel grupil ratastooli lükkamist ära kasutades turvakontrolli järjekorras ettepoole saada. See tähendas seda, et jõudsime oma lennuki väravasse 45 minutit enne lennukile pääsemist. Saime kergendunult hingata ning pääsesime lennukile ja jõudsime õnnelikult Tallinnasse. Lennujaamas said kõik enda pagasi kätte ning pärast 2 nädala möödumist olime kõik kodumaal tagasi. Kõige õnnelikematel reisijatel olid vanemad/pereliikmed/armsamad lennujaamas vastas ning grupp jättis vaikselt üksteisega hüvasti, et minna väsinutena, aga õnnelikena koju reisimuljeid jagama.

Tervikuna saab öelda, et reis osutus ülimalt õnnestunuks. Me saime kõik kogeda hollandlaste külalislahkust REA kolledži suurepärase töökollektiivi vahendusel ning eriti kiidaksin omalt poolt meie saatjaid, Hansu ja Martinit, kes aitasid iga mure korral ja toetasid meid kõiges meie õpirände vältel. Mulle kui õpetajale (Taurile siis) meeldis väga see, et ma sain tutvuda Hollandi haridussüsteemi ja REA kolledži toimimisega üldiselt ja õpetajad olid alati valmis kõike lahti selgitama. Usun, et see reis tuli ka õppijatele kasuks, sest lisaks silmaringi avardamisele oli neil võimalik kogeda õppetööd REA kolledžis ning selle kaudu said nad õppida uusi oskusi IT valdkonnas, avastada uusi huvialasid ja luua kontakte teise riigi õppijatega, et kutsuda neid tulevikus ehk Astangule. Ning mis seal salata, küllap tuli 2 nädalat ranget režiimi Tauri ja Sirliga koos elades samuti kasuks.

8.juuni algas meie jaoks väga eriliselt, sest siis oli kolmapäev ja tunniplaani järgselt võtsime jälle ekskursioonitee jalge alla ja kimasime kahe autoga teise linna, mis asub Groningenist mere poole sõites 60 km kaugusel. Leeuwarden asub teises provintsis, mida tuntakse Friisimaa (hollandi ja inglise keeles Friesland) nime all ja seal oligi teine REA College, mida sellel päeval külastasime. Friisimaa on väga huvitav selle poolest, et seal räägitakse totaalselt teist keelt, millest isegi mõni hollandlane ise aru ei saa. Friisimaa on rannikuala piki Põhjamere kagunurka, s.o. Saksa lahte. Friisimaa on traditsiooniline kodumaa friislastele, germaani rahvale, kes räägib friisi keeli; see keelegrupp on tihedalt seotud inglise keelega. Friisimaa ulatub Loode-Hollandist üle Loode-Saksamaa Taani piirini.

REA College Leeuwarden võttis meid soojalt vastu, pakkudes kohe kohvi või teed. Peale esimest kohvipausi läksime linna peale jalutama, kus tutvusime Leeuwardeni vanalinnaga. Põikasime korraks sisse ka endisesse vanglasse, mis oli veel täiesti toimiv vangla 15 aastat tagasi. Saime näha vangikonge seestpoolt ja kujutasime ette, milline oli vangide elu aastal 2007. Ühes tiivas on lausa hotell, mis pakub majutust turistidele endistes vangikongides. Hetkel on vanglast tehtud muuseum, kus müüakse ka suveniire. Veidi tekkis klaustrofoobiline tunne, sest kongid olid seest väga tillukesed, aga sellest saime ruttu lahti.

Vangla territooriumil olid igasugused huvitavad firmad. Näiteks üks tegeles valgustite tootmisega ja teine 3D printeriga valmistatud keraamikaga, mida sai kohapeal vaadata ja katsuda.

Peale poolteist tundi kestnud ekskursiooni linnas suundusime tagasi REA College Leeuwarden kooli tutvuma sealsete õpilastega, kus nad tutvustasid meile oma projekte, mille kallal nad parasjagu töötasid. Kõik oli väga huvitav. Üks poiss parandas 3D printeriga ära päikeseprilli hoidja autos, mis oli läinud sangast katki, ehitades selle vahele tüki, mis ei vajanud isegi liimi. Huvitav küll, mida selle 3D printeriga teha ei saa : )

9.juuni jäi õpetaja Sirli haigeks, sest eelmisel päeval sadas paduvihma ja me saime kõik läbimärjaks. Aga selle eest oli meil lõbus paduvihma käes 2 km jalutada, sest käisime Korea restoranis söömas. Seal oli väga huvitav kogemus, kus sai ise spetsiaalse panni peal endale liha grillida. Seal oli selline paketimenüü (32,50 EUR), et 15 min jooksul said süüa nii palju kui jaksasid ja alles peale 15 min möödumist said juurde tellida, sest ennem ei toodud. Selleks anti meile tahvelarvuti moodi menüü kaart, kus olid pildid toitudest ja kus tiksus aeg, et näha millal ettekandja uuesti sai tulla. Samuti nägime robot ettekandjat, mis oli nagu mitme korruseline kandik serveerimise laud, kuhu toidud peale pandi ja robot sõitis ratastel sinu laua juurde toitu tooma. Meil oli väga lõbus, sest meil puudus igasugune ettekujutus, mis see meile kõik maksma läheb : )

Kaheteistkümnes päev ehk 9.juuni toimusid tunnid REA College Groningen koolis tunniplaani järgselt, kus kõik 4 lõpetasid oma projekte. Otger’il ja Ron’il õnnestus isegi oma projektid nö ette kanda ja rääkida sellest, mida nad tegid ja mis oli lõpptulemus. Kolmeteistkümnes päev ehk 10.juuni sõitsime autoga kooli 8.45 ja kõigile anti uus ülesanne midagi teha. Karl ja Reno pidid disainima CAD (Computer-Aided Design) programmis raadioteleskoobi, et see pärast 3D printerist välja lasta. Täna õhtul sõidame rongiga tagasi Amsterdami, sest peame olema kell 6.00 hommikul juba lennujaamas, kus pidid olema 8 tunnised järjekorrad, et oma pagas turvakontrollist läbi lasta. Õudne mõelda, mis see koroona meie eludega on ikka teinud ja kui palju kaost igale poole külvanud. Lennujaamas pole piisavalt töötajaid, kes seda kõike peaksid haldama.

7. juuni hommikul pidime taaskord minema kooli, et alustada järjekordset koolinädalat pärast pikka nädalavahetust. Õnneks oli Hans taaskord 8:45 maja ees ning saime läbi vihmase Groningeni kooli suunas kulgeda. Tauri liikus nagu ikka, jalgrattal.

Varasemad projektid olid valdavalt lõpetatud ning täna anti poistele kätte uued ülesanded. Reno ja Karl kujundasid võtmehoidjaid, kasutades OnShape’i (mis on platvorm 3D mudelite loomiseks). Nende tehtud võtmehoidjad said ka 3D printeriga välja prinditud ning on lisatud allpool.

Teiseks ülesandeks oli jootmine. Poisid pidid konstrueerima LED pirni testija, jootes selleks vajalikud komponendid plaadil õigetesse kohtadesse. Töö lõpptulemusena hakkasid tuled plaadil vilkuma.

Ron’i ülesanne oli Arduino Smart Home’i (nutikodu) mudeli kokkupanemine. Otger jätkas mängu loomist, mille ülesandeks on õpetada keeli.

Samal ajal tutvustas Jan Thijs Greveling õpetajatele Kinnes’i, mis on REA kolledžist väljakasvanud firma, mis keskendub nende inimeste aitamisele, kes on juba tööturul, aga kes vajavad veel mingisugust tuge, et tööl paremini hakkama saada. Kinnes aitab näiteks neid, kes soovivad töökohta vahetada ning maksta ise enda õppe eest REA kolledžis. Lisaks aitab Kinnes neid inimesi, kes juba töötavad mingisuguses IT ettevõttes, aga kes vajavad mingisugust tuge uue oskuse õppimisel. Sellisel juhul palkab tööanda Kinnes’i ning nemad koolitavad töötaja välja. Lisaks aitavad nad nt. läbipõlenud erivajaduste inimeste puhul kaardistada läbipõlemist tekitavad tööülesanded ning kujundavad tema vajadusest lähtuvalt tema ameti ümber. Üldiselt demonstreerib Kinnes suurepäraselt Hollandi ühiskonnale omast inimesekeskset lähenemist tööturul.

Päeva lõpetasime ühiselt õdusas kreeka restoranis õhtust süües.

Pühapäev so 5.juuni möödus meil kenasti, sest ilm võimaldas võtta pika teekonna Groningen’i linnast välja järgmisesse väikelinna, mille nimi on Haren. Sinna viis ilus tee, mida mööda on võimalik sõita nii jalgratta kui ka ratastooliga (umbes 4 km), meie jalgsimatk kestis 55 min. Eelnevalt olime teinud väikest eeltööd ja saime teada, et ainuke koht, mis pühapäeval lahti, on üks keskväljakul asuv Brasserie Intermezzo. Kohe kaugelt oli näha, et selles suures kohviku moodi söögikohas on võimalik istuda õues. Võtsimegi kuuekesi istet ühe suurema laua taha ja tellisime söögid / joogid ja lõpus jäätisekokteilid. Veetsime seal tubli 2 tundi kui hakkas jälle vihma sadama … õnneks udust seenevihma, mis võimaldas meil ikkagi ka koju tagasi jalutada. Õhtul jõime kuuma teed ja tegime poistega veel maitsvad tacod, mille vahel oli jäneseliha eelmise päeva Kreeka restoranist : ) Ilmaga meil siin Hollandis väga ei vedanud, aga selle eest on meil tore reisiseltskond, kes ei virise halva ilma pärast. Kõik on alati valmis kõike kaasa tegema.

Esmaspäev ehk 6.juuni oli ikka väga eriline päev, sest siis õnnestus meil käia arvutimängude näitusel, kus sai ka ise kõike katsuda, proovida ja isegi mängida. Kohal oli seal iga ajastu mänge ja ka nende ajaloost lühikirjeldus. Neid kõike sai ka mängida ja mõningaid neist ka koos mängida. Üks mäng, mida saime koos mängida oli “Guitar Hero”, kus saime kõik endale muusika instrumendid kätte ja saime laule oma instrumentidega mängida. Teine mäng, mis meeldis meile oli “Space Invaders”, kus peab kaitsma oma baasi ja hävitama vaenlase kosmoselaevad. Seda mängu meile Astangu õppuritele meeldis ka mängida. Kolmas mäng, mida saime koos mängida oli “Mario Kart”, seda mängisime me kõige pikemalt ja oli ka meie jaoks kõige lõbusam. Seal oli nii palju erinevaid mänge, et lõi kohe silme eest kirjuks. Jõudsime paljusid neist mängida, aga mitte kõike mänge me ei jõudnudki mängida, mis seal pakkuda oli.

Väljas oli kohutav ilm, sest vihma kallas nagu oavarrest, õnneks on meil siin isiklik taksojuht, kes tuleb kohe kohale kui me talle WhatsApp’i kirjutame. Meie majutuse omanik soovitas teda meile, juhul kui meil peaks “noodgeval=emergency” tekkima. Enamuse ajast me käime igal pool jala kui on ilus ilm, aga seda oli ainult kaks päeva kahjuks. Kokku veetsime GAME ON näitusel peaaegu 3 tundi.

Laupäeva e. seitsmenda päevaga jõudis meie reisigrupile kätte nädalavahetus ning sellest tulenevalt võtsime päevi küllaltki rahulikult, nt. laupäeval suundusid Karl, Reno ja Tauri Sirli, Roni ja Otgeri juurde hommikukohvile enne kella 12’t hommikul. Kuna võtsime nädalavahetust üsna rahulikult ning valdavalt puhkasime, jalutasime ja külastasime erinevaid söögikohti, keskendub käesolev blogi pigem Tauri laupäevastele seiklustele. Kuna poisid ja Sirli ütlesid, et nad saavad laupäeval omal käel hakkama, võttis Tauri ette teekonna mere äärde. Sellest tulenevalt on järgnevad seiklused kirjutatud minavormis, sest tegemist oli ühe mehe soologa.

Alustasin enda teekonda mere poole meie oma poole umbes kella 13 paiku. Meie kohalikud hollandlased soovitasid mul minna mere äärde pääsemiseks Noordpolderziji, mis jäi Groningenist 33km kaugusele, aga kuhu mul peaks olema lõbus sõita ning kust peaks avanema huvitav vaade. Kaalusin ise hoopis Delfzijl’isse minekut, aga selle mõtte laitsid kohalikud maha – kuuldavasti pole seal eriti midagi vaadata. Otsustasin teadjamate kohalike nõu kuulda võtta ning suundusin Noordpolderziji suunas.

Teekond mere äärde osutus ühelt poolt üsna raskeks, sest rattasõidule omaselt puhus terve aeg mulle näkku “mõnus” vastutuul. Samas sain ma nautida läbisõitu mitmest armsast Hollandi külast ning rattateede võrk osutus õnneks suurepäraseks. Kuigi kaardirakendus hindas optimistlikult, et mere äärde sõit võtab aega umbes poolteist tundi, läks minul kokku u. 2 tundi ära, ilmselt ühelt poolt tänu vastutuulele, aga teisalt ka tänu sellele, et otsustasin mitte kiirustada ning vaatasin küladest läbi liikudes pisut ringi ka.

Mere äärest paistis ära ka üks Hollandile kõige omasemaid nähtusi ehk siis tamm/barjäär, mida on kasutatud selleks, et rajada polder – maa-ala, mis on erinevate rajatistega merelt ära võetud. Tegemist on Hollandis küllaltki tavalise nähtusega, maa on siin riigis üsna madal ja tasane ning kipub üle ujutama, aga hollandlased on suutnud sajandite vältel tamme, kanaleid ja valle rajades mitte ainult merd eemal hoida, vaid ka merelt maad ära võtta. Mõnikord (nt. IMS ja Hollandi vabadusvõitluses Hispaania kuningavõimu vastu) on hollandlased neid tamme ka lõhkunud, et teha võimalikult palju kahju riiki tungivatele võõrvägedele.

Õnneks oli mere ääres ka üks pisike kohvik, kus mul õnnestus keha kinnitada ning selgus, et linnast väljas on väljas süüa palju odavam kui Groningenis endas – sain Hollandi traditsioonilise lihapallieine koos snäkkide ja joogiga kätte vähem kui 15 euro eest. Samas võib-olla oli teenindajal minust pärast mu pikka teekonda äkki hale. Igal juhul oli kehakinnitus väga teretulnud ning pärast väikest istumist võtsin ette teekonna Groningeni tagasi.

Tagasitee osutus palju mõnusamaks, sest olgugi et mu jalad olid esimesest vastutuulde rügamisest üsna läbi, puhus seekord õnneks tuul tagant ja teekond möödus ludinal. Jõudsin Groningeni tagasi pisut enne 18’t ning viskasin kohe jalad seinale. Kuigi mu jalad olid õhtuks üsna kapsad, oli mul hea meel, et selle seikluse ette võtsin, sest sain näha Hollandi väiksemaid maakohti ning veendusin selles, et Holland on tõepoolest jalgrattamaa, sest ka kõige väiksematesse kohtadesse pääseb jalgrattaga.