Esmaspäeval so 30.mail kell 11.00 oli meil tutvumise päev REA College Groningen personaliga. Hans Venema ja Martin Steenman tulid meile juba ukse peale vastu ja tervitasid meid avasüli. Esimese asjana panime oma riided ühte tuppa ära ja tutvusime kolledži ruumidega, millele järgnes lõunasöök õpetajate toas. Meie mõistes koosneb (Astangu) lõunasöök ikkagi soojast põhiroast ja magustoidust, aga Hollandis tuleb igaüks tööle oma võileivaga. Õpetajate toas on uhke Jura kohvimasin koos eraldi piimavahustajaga, kus saavad kõik endale Latte kohvi teha. Samuti tee, kakao ja kiirsupi tegemise võimalus. Õpetajate toas oli üks suur puidust laud, mis oli Martini enda kätega valmistatud. Selle ümber istus vähemalt 10 õpetajat ja REA College töötajat söömas rõõmsalt oma kodunt kaasa võetud toitu. Meid kostitati siis ka “lõunaga” ehk Hans tellis meile Subway’st 4 võileiba : )
Vasakult Hans Venema, Martin Steenman ja REA College õpilased oma projekti tutvustamas
Kell 13.15 oli meie kord esineda ja meie ettekandele tuli inglise keelne Astangut tutvustav PowerPoint. Tauri hiilgas oma inglise keele ja ettekande esitamise oskusega nii, et kõigil jäid suud lahti. Ühesõnaga hoidsime Eesti lippu kõrgel ja olime uhked selle üle, et meil on nii ilus värviline maja, nii palju korpuseid ja õpilaskodu. Hollandlased olid üllatunud, et kõik teenused on ühe katuse all ja et neid teenuseid pole mitte vähe. Järgnes ka paar küsimust peale ettekande lõppu, et kuidas me ikka saame tagasisidet vilistlastelt, et kas nad tõesti tulevad meie majja tagasi ja hoiavad endiselt sidet. Wow! Samuti küsiti, et kas erivajadusega õpilased saavad tööle minnes sama palka nagu iga teine inimene.
Silma hakkas selline mehaaniline tabel seina peal välisukse juures, kus igaüks lükkab näpuga oma nimesilti kahe lahtri vahel: KOHAL – PUUDUBVaatamata vihmasele ja külmale ilmale olime otsustanud tutvuda Groningeni kesklinnagaÕhtu päädis meil Mehhiko restoranis “Raekoja platsil”, kus olid turistidele mõeldud hinnad
Kolmas päev ehk teisipäev so 31.mai ärkasime vara ja võtsime ette tee bussiga kooli, mis võttis aega umbes tunnike, sest me ei olnud enne koos õpilastega seda teinud. Bussipeatusesse oli 900 meetrit jalgsi ja ühe bussiga kuskil 5 peatust, tulime Martini Hospital (suure haigla) juures maha ja kõndisime veel 500 meetrit kuni koolini. Sellel päeval otsustas Karl, et ratastooli kaasa ei võta ja kõnnib karkudega vapralt terve tee. Kooli jõudes olid riided higised, aga selle eest 8000 sammu täis : ) Kohe hakkas õppetöö pihta ja õpilased pandi peatselt tööle, isegi Tauri ja Sirli jaoks oli välja mõeldud eraldi programm, samaaegselt toimusid loengud kahes erinevas ruumis. Meile tutvustati Hollandi haridussüsteemi, mis oli loomulikult väga huvitav, aga Eesti omast paljuski erinev. Mulle meeldis kõige rohkem see, et Groningeni õpilased tegelesid Eesti õpilastega ja nad kaasati kohe oma projektidesse. Super geniaalne idee!
Tere tulemast Püütonimaale! Python on üldotstarbeline interpreteeritav programmeerimiskeel, mida algselt arendati skriptimiskeeleks. Python võimaldab mitut programmeerimisstiili, näiteks objektorienteeritud, protseduraalset või funktsionaalset programmeerimist : )Java on platvormist sõltumatu objektorienteeritud programmeerimiskeel : )
Õhtu päädis Hiina restorani ja blogi kirjutamisega. Nüüd tuttu, sest homme peame veel varem ärkama, sest Hollandi bussijuhid otsustasid streikima hakata ja bussid ei sõida graafikujärgselt.
Meie rühma reis Hollandisse algas 29.05 varahommikul, saabusime lennujaama varavalges kell 05.30. Meie varahommikust teekonda saatis õrn kevadvihm, tekkis tunne, et Eesti jääb meid pisut igatsema. Saab öelda, et kogu grupp oli ootusärevil, aga põnevil. Lennujaamas leidsid aset esimesed seiklused – Sirlil õnnestus hankida endale Karli õe tiitel ning nemad said sellest tulenevalt kõigist turvaväravatest tunduvalt kiiremini läbi ning Tauri ja Reno asjad tõmmati turvakontrollis kõrvale, et näha ega neil kotis kahtlast kraami pole. Mõlemad mehed jõudsid kenasti lennukile ehk siis kui ka kahtlast kraami oli, sai see seekord piisavalt hästi ära peidetud 🙂
Lennujaamas stardivalmis.
Lennujaamas hüppasime rongi peale, mis asus kell 10.05 Groningeni poole vurama. Meie suureks meelehärmiks selgus, et Hollandi rongid pole ratastooliga reisijate suhtes sugugi nii sõbralikud kui Eesti oranžid porgandid – rongi pääsemiseks oli tarvis järsust trepist üles saada! Õnneks tulid meile siinkohal appi Tauri lihased ning Karl õnnestus edukalt rongi toimetada. Kui asusime lõpuks vagunis enda suurt saavutust omavahel arutama, paluti meil üsna järsult vaikida. Selgus, et olime võtnud istet nn. vaikses vagunis, kus tohtis rääkida ainult sosinal.
Groningeni saabudes meie seiklused jätkusid, Uber ei toiminud, taksoparkla oli täiesti tühi ning tagatipuks hakkas veel vihma ka sadama. Aga mis ikka tühja vinguda, asusime lahendust leidma! Otsisime Google Mapsi välja ja asusime kondimootori jõudu rakendades majutuspaiga poole teele. Saabudes ootas meid meie võõrustaja Johan ning pidime tunnistama, et meie grupi mõlemad majutuspaigad osutusid üle ootuste mugavateks. Võõrustaja oli samuti äärmiselt armas ning ostis meile tervitusena toidukapi head ja paremat täis 🙂 Esimene lõuna möödus meil siiski Domino pizzat nautides (allpool on ka mõned isuäratavad pildid). Ning kui rääkida Groningenist endast, siis on linn olnud äärmiselt kodune, roheline ja tervitav. Allpool on ka paar pildikest, mis natuke linnaruumi kirjeldavad.
Abikokad said kokku puidupoistega Astangu koolis kohvikus. Kaalusime oma kohvrid ja saime endale teatud summa reisiraha, kontrolliti õpetajate poolt kõik dokumendid, tegime kõik ühise pildi enne autosse minemist ning hakkasime sõitma Lennujaama poole.
Andsime oma kohvrid ära ning hakkasime turvaväravate poole liikuma, kellelgi mingit ebamugavat kogemust seal ei olnud ning saime sealt ilusti läbi. Hakkasime kohe paaniliselt toidukohta otsima, kuid seal oli päris kallis ja ei saanud midagi väga lubada. Läks aega ca 1,5h ning, siis saime lennukipardale. Kõik õpilased peale ühe ei olnud kunagi lennukiga varem lennanud ning see oli väga väga uus ja äge kogemus!
Tegime vahemaandumise Münchenis ja ootasime seal 45min ning kõik lennukid mille peal lendasime hilinesid. Münchenist hakkasime lendama Kreekasse Ateenasse. Ateenasse jõudsime kuskil pool 7. Saime enda kohvrid kätte ja hakkasime oma autojuhti otsima.
Esimene sõõm Kreeka õhku
Autojuht hilines kuskil 0,5h ja otsisime igalt poolt. Lõpuks puidupoiste juhendaja sai juhiga ühendust ning saime kõik lõpuks auto peale mis sõitis meie majutusse. Sõit kestis päris kaua kuskil 0,5h ja juht rääkis kohe esmased asjad ära mida Kreekast teadma peaks. Puidu poisid pidid minema teise majutusse, sest tube polnud nii palju ja abikokad läksid teise majutusse. Majutusse jõudes valisid oma toad ja pakkisime asjad. Hiljem said abikokad ja puidupoisid kokku ning läksid sööma ” Burger House ” .
Toit oli väga hea ja kõhtu täitev ja peale seda läksid abikokad ja puidupoisid oma majutusse ja pakkisid lahti ka need asjad mis ennem pakkimata jäid.
vaade rõdult
Teine päev, 23. mai
Teisel hommikul oli äratus 6.30, buss oli planeeritud 7.40. Nagu oligi oodata hilines buss lõunamaise täpsusega kuskil 15 minutit, aga sellega peab vist lihtsalt harjuma.
Theotokosesse jõudsime natuke peale üheksat ja siis läksid meie gruppide teed lahku.
Puidukad saadeti puidutöökotta, kus me terve päeva lihvisime detaile lampide jaoks ja vahepeal mängisime väljas korvpalli. Masinaid seal kasutada ei tohtinud. Inimesed olid sõbralikud, tahtsid tuttavaks saada. Kohalik töötaja tegi meile tuuri ja rääkis keskuse tegemistest.
Abikokkadele tutvustati kõigepealt maja. Seejärel jagati kätte põlled ja saadeti kööki. Kõik said kohe tööd- tüdrukud hakkasid pitsat tegema ja poisid tegid võileibu. Kui pitsa sai ahju pandud, siis hakkasid kõik tegema juustupulki. Siis pakuti meile kerget snäkki ja natuke puhkasime. Koristasime köögi ja siis oli ametlik õppepäev läbi. Kui tööd tehtud, saime ka meie vastuvõtjatega tuttavaks. Kreeka õppijad rääkisid meile oma hobidest ja andsid soovitusi, mis kohti peaksime Ateenas külastama. Kõik tahtsid ülipalju suhelda ja olid hästi sõbralikud. Kreeklased olid teinud meile piltidega tõlkekaardid põhilistest sõnadest, mis olid kolmes keeles: kreeka, eesti ja inglise.
Grissinide vormimineÕpime toiduainete nimesid kreeka keeles
Õhtul kuulasime juba maad, et kui kaugel on Akropol, kuhu ühel päeval kindlasti minna tahame. Jalutasime pikalt ja nägime seda vaatamisväärsust kaugelt ja teame nüüd, kuhu minna.
Pärast seda sõime õhtusööki restoranis, kus saime juba proovide kreekapäraseid maitseid. Pärast pikka ja huvitavat päeva tuli hea uni.
Kolmas päev, 24. mai
Puidukate päev algas nii, et keskusesse minnes nägime me põõsas kilpkonna.
Kohalik kilpkonn Rena
Jõudnud keskusesse, saime me kõverad kiilukujulised toorikud, millest saagisime välja pannilabidad: kõigepealt märkisime toorikule labida kuju, seejärel saagisime jõhvsaega välja ning hakkasime lihvima. Kohalikud olid väga huvitatud.
Täna pakkusime keskuses ka eesti kommi, kohalikele meeldis väga. Vahepeal mängisime ka natuke korvpalli.
Abikokad läksid keskusesse, siis panime astangu särgid selga ja asusime tööle. Tegime pitsat, võileibu. Siis hakkas paus ja peale pausi hakkasime tegema apelsiniküpsiseid. Ka tutvusime kooli köögi ladudega ja aitasime ülejäänud toiduaineid külmkappidesse ja riiulitele panna. Siis jagasime kohalikele eesti päritoluga kommi. Need meeldisid neile väga, nad olid väga rõõmsad. Kui hiljem olime köögis tagasi hakkas tööle alarm. Kõik inimesed pidid majast lahkuma ja väga ehmatav kogemus oli, hiljem saime teada ,et see oli maavärina õppus ning see oli väga huvitav kogemus, et siis kui oleme Kreekas kogeme maavärina õppust, õnneks oli see kõigest vaid õppus. Peale maavärina õppust ootasime koolibussi millega Ateenasse tagasi sõita. Bussi oodates oli päris palav ja pritsisime üksteist veega, et oleks vähe mõnusam tunne, siis tuli buss ja hakkas sõit Ateenasse oma majutusse.
Valmstumine apelsiniküpsiste tegemiseks. Kuna retsept oli kreekakeelne, oli vaja vaadata, kuidas toorainete nimed eesti, kreeka ja inglise keeles onSellised need apelsiniküpsised saidJa niimoodi neid küpsiseid vormitiToorainete nimekaardid
Neljas päev, 25. mai
Praktikal tegid abikokad Kreeklastele kiluvõileibu munaga (mustleib) ning tegime ka poolsuitsu vorstiga ja suitsu juustuga leiba (peenleib) Kreeklastele väga maitses. Saime ka kõik teha pildi kilpkonn RENAGA kes on siin kohalik kilpkonnake.
Tegime ja pakkusime kreeklastele eestipäraseid võileibuJälle on pildile jäänud kilpkonn Rena. Väike kilpkonn nimega Bifteki on peidus
Puidupoisid tegid ikka veel pannilabidaid ja mängisid vahepeal korvpalli, nagu alati. Tagasi tulles käisid nad söögikohas kreeka toitu söömas.
Peale praktikat sõitsime jälle enda majutusse, panime ebavajalikud asjad ära ning läksime kohe maja ette asuvasse pere restorani kus kõik said uusi elamusi Kreeka toidukultuurist. Kui kõhud olid täis söödud läksime maksma. Meie tüdrukutel oli panga kaartidega viperusi ja nad pidid sulas maksma mille peale neiud muutusid natuke kurvaks ja mõtlesime, et teeme ühe siesta. 1,5h kestnud siesta sai peagi läbi ja saime puidupoistega kokku ja hakkasime randa minema. Kõigepealt läksime metroo tunnelisse, et sealt piletid osta ,kõigil olid selja kotid mitte seljas, vaid ette tõmmatuna nagu kõhukotid, sest metroos pidi olema palju pikanäpumehi. Astusime metroo pealt maha ja hakkasime trammi peatuse poole suunduma. Metroos oli tohutult rahvast ja piinav palavus oli see mis pani meid lausa tilkuma seega otsisime kiirelt putka mis õnneks jäi täpselt teepeale ja ostsime sealt jäätist ning sammusime edasi trammipeatusesse. Trammi astudes võtsid kõik trammi postidest kinni, sest trammis oli väga jahe ja karastav ning postid olid väga külmad. Trammi pealt maha tulles liikusid abikokad ja puidupoisid mööda ranniku/kai äärt rannajoone poole kuhu saaks kohe rätikud maha panna ja riietuda. Poisid lasid kõlarist muusikat ja päevitasid peale esimest ujumist. Vesi oli ca 23kraadi. Vaade oli ilus vees olles võis näha kaldal olevaid palme ja merepiiril olevaid mägesid ja vesi oli väga väga soolane. Olime rannas kuskil 2h. Kui kõik said endal riided vahetatud, liikusime trammi peale ning siis kohe metroo peale tagasi. Meie kodu peatus oli “VICTORIA” mis jääb õnneks kergesti meelde. Oma peatusesse jõudes oli kell pea 8 õhtul ja käisime veel supermarketist läbi, et saaks kõik osta seda mida nad tahaksid süüa, sest ujumine tegi kõhu väga tühjaks. Puidu poisid läksid oma majutusse ja abikokad oma omasse.
Kevadiselt valged eestlased Vahemere ääres
Viies päev, 26. mai
Puidupoisid hakkasid täna tegema puusepasõlmi ja ühtlasi lõpetasid pannilabidaid. Madis hakkas tegema võinuga. Abikokad tegid täna Kreeklastele kamavahtu. Kõik Kreeklased nautisid seda ning andsime neile ka kama, et saaksid ka nemad seda teha. Pooled abikokad hakkasid kreeklastega “UNO” kaarte mängima
Jagamise ootab meie valmistatud kamavahtTutvume kooli univeraalajamiga
Kuues päev, 27. mai.
Abikokadel oli tavaline töö päev. Tegime võileibu ja pitsasi.
Puidupoisid hakkasid võinuge tegema. Eerik sai vist kuumarabanduse, kuid õnneks läks see ruttu üle. Siis tantsisime me kohalikega kõigepealt kaerajaani ja siis kreeka rahvatantsu. Alguses muusika natuke jukerdas, aga lõpuks kargasid kõik saalis rõõmsalt ringi. Oli väga lõbus.
Õhtul käisime me Akropoli kõrval mäel jalutamas ja päikeseloojangut vaatamas. Väga ilus oli. Nektaria ja Maria olid meile teejuhtideks.
Õhtul kell kümme käisime me söömas ja sõitsime metrooga koju.
Seitsmes päev 28. mai.
Laupäeva hommik. Saime pikalt magada. Eerik ja Madis magasid nagu karud, aga Sander ja Mattias käisid kohvikus hommikusööki söömas. Seal oli väga hea vahvel jäätisega.
Pärast käisime me motomuuseumis ja nägime palju erinevaid vanaaegseid autosid ja ägedat vanaaegset autogaraaži.
Pärast seda käisime nohikute poes Nerdom, kuna Mattias tahtis seal käia. Seal müüdi koomikseid ja igasugu anime träni. Seejärel läksime randa, ujusime, võtsime päikest ning vaatasime, kuidas kohalikud mehed vees vesipiipu tõmbasid.
Pärast rannaskäiku läksid poisid šoppama ja seejärel sööma.
Abikokad magasid kaua. Käisime rannas ja päevitasime end pruuniks ja punaseks, käisime poes ja ostsime pasta asju. Ja tegime süüa. Toit oli hea, tegid Marleen ja Diana.
Kaheksas päev 29. mai.
Pühapäev, magasime päris kaua. Ärkasime kuskil 9 paiku,sõime hommikust ja läksime metrooga kesklinna et külastada Akropolist. Sinna minnes oli pikk tee üles ja väga ilus vaade ning saime näha vana varemeid ning nägime vaadet linnast ja mägedest.
Mäkke ronimine oli väsitav, aga seda vaeva väärt. Ilm oli päikseline ja kuum, vett võtsime kaasa, et janu ei oleks. Peale selle läksime poodi paarkümmend minutit ja siis liikusime ranna poole ja saime ujuda/päevitada. Rahvast oli vähe, sest saime randa vist üsna varakult. Kohalikud ütlevad, et nende jaoks on vesi veel liiga külm, meile tundus küll vesi soe, samasugune nagu Astangu suures basseinis. Siis hakkasime liikuma kodu poole. Sõitsime alguses trammiga ja siis metrooga.
Abikokad läksid kell 12.00 Monastiraki turule. Ostsime suveniire ja ehteid jne. Käisime lõunat söömas seal samas kohas, kus reede õhtul , sõime socivlakisis . Enne käisime Ancient Agoras väga vanu varemeid vaatamas , Siis läksime kell 18.00 Akropoli mäe otsa . Oli väga lahe, vaade oli mõnus kõrge.
Üheksas päev 30. mai.
Esmaspäeva hommikul oli lühike tööpäev ja Nektaria oli meile ülejäänud päevaks laevareisi korraldanud. Edasi läksime saarte kruiisile, sõitsime kaks tundi esimesele saarele mille nimi oli Hydra.
Sellel saarel olid ainult hobused seal ei tohtinud autosid kasutada, isegi jalgrattaid ei ole. Väga puhas vesi ja õhk, sadamas paistsid vee all olema merisiilid. Seal käisime meremuuseumis ja käisime pärast lihtsalt linnas ringi ning siis sõitsime teise saare peale mille nimi oli Poros. Laeval anti sõidu ajal korralik kõhutäis süüa. Porose saarel käisime poodides ja vaatasime linna. Siis sõitsime kolmanda saare peale mille nimi oli Aegina kus käisime rannas vesi oli soe, siis ostsin jäätist ja vaatasime linnas ringi. Sellel saarel on üle 20 kiriku seal olid autod ning atvd ja hobustega kaarikud. See reis oli väga äge ainult kui hakkasime minema siis oli väga tuuline aga päeva peale läks soojaks. Minu arvates oli see väga äge reis ja soovitan minna ainult et kui tahate et teil soe oleks siis võtke jakk endale kaasa sest mere peal on väga tuuline. Jõudsime tagasi väga hilja, aga kõht oli tühi ja võtsime veel burgerid.
Abikokad käisid samas kohas. Väga lahe ja mõnus oli laevaga sõita. Ostsime ka suveniire. Nägime veel hobuseid ja hästi palju kasse.
Kümnes päev, 31. mai
Abikokkadel ikka ja see sama päev võileivad ja pitsad. Ja tegime uut asja, filotaigna pirukat fetajuustuga. Puidupoistel noad, pannilabidad, maitseanete karp ja lükkeklotside valmistamine.
Ja siis käisime akropoli muuseumis ja käisime Giannise sõbra restoranis, nimi oli Steki toy Ilia ,väga hea toit oli ja muuseum oli lahe ja väga huvitavad asjad olid seal.
Üheteistkümnes päev, 1. juuni
Kolmapäev. Täna ärkasime üles, sõime ja liikusime kooli poole. Mattias hakkas oma võinoale kaunistusi kleepima ja peale seda tegi suupiste kahvleid Sander lihvib lükkeklotsi, Erik teeb liimkilpi ja Madis lõpetab grillkasti.
Siis täna nägime teraapia koera kelle nimi on Lisa ja kes on segu minikollist ja mingist kreeka tõust. Nad tulevad temaga siia kolmapäeviti. Tehakse grupiteraapiat viiele inimesele korraga.
Iga päev saame enne kümmet ka väikese lõunaoote, tavaliselt mingi võileib ja joogiks mahl, piim, jäätee või mõni muu jook. Päris maitsev on. Eilne toit oli kõige imelikum, saime paar liitrit piima, kaks pakki küpsiseid, kakaopulbri ja paki müslit. Kõige imelikum oli see, et ei saanud kausse ega lusikaid vaid ainult joogiklaasi. Keegi ei osanud seda kraami süüa. Piim ja küpsised oli see põhiline, mida kõik sõid. Täna oli võileib ja mahl, see oli maitsev.
Tegime meie igapäevaseid asju võileibu ja pitsat ning pidime tegema halvaad ka, kuid tooraine ei jõudnud kohale.
Õhtul käisime pargis jalutamas, puidupoisid käisid Pedion Areos pargis ja abikokad käisid National Gardenis jalutamas ja valitsushoone ees vahtkonna vahetust vaatamas.
Kaheteiskümnes päev, 2. juuni.
Puidupoisid tegid taaskord usinasti tööd. Sander hakkas tegema võinuga, Mattias tegi võtmehoidja ja kolm suupistekahvlit, Eerik tegi liimkilbi ja Madis tegi Astangu sildi ning telefonihoidja
Pärast tööpäeva läksid poisid koju puhkama. Pärast paaritunnist puhkust mindi illusioonimuuseumi, kus oli väga palju põnevaid illusioonidega seotud eksponaate, näiteks viltune tuba, tagurpidi tuba, kettad, mis panevad vaatevälja virvendama jne. Muuseum meeldis kõigile väga.
Pärast muuseumikülastust mindi randa, et veel viimast korda Vahemeres ujuda. Meres olid seekord mingid kalad, kes paari inimest hammustasid. Vesi oli tavapärasest külmem, kuna ilmselt oli tuul suunda muutnud. Aga uus oli see, et randa olid tekkinud vahetuskabiinid, rannahooaeg on vist ametlikult avatud. Abikokad tegid 3 Kreeka rahvus toitu korraga: halvaad, moussakad ja baklavaad. Lõikuriga olid laastud tehtud munataimest, tsukiinist, kartulist. Laastud läksid ahju ja hakkasime hiljem neid ahjuplaadile panema, iga tooraine oli 1 kiht ja iga kihi peale läks natukene riivjuustu ja väheke soola, siis panime peale hakkliha massi mis oli varem maitsestatud kaneeli, soola, tomatipasta ja valgeveiniga ja kõige peale panime bešamelli kastet ning riivjuustu ja kastmes oli kasutatud kitsevõid.
Viimane päev, 3. juuni
Täna lõikasime hästi palju seeni , millest Giannis tegi ahju seeni rosmariini ja küüslauguga.
Siis kogunesime välja ja tegime ühispildid ja jätsime ilusti hüvasti. Õhtul on kohvrite pakkimine ja koristamine.
Puidupoisid lõpetasid oma tööd, tegime samuti ühispildi ja ütlesime nägemist.
Õhtul pakkisime kohvrid kokku ja juba kell neli oli äratus ja sõit lennujaama.
Läbi Zürihi jõudsime lõunaks Tallinna lennujaama ja meie seiklus oligi läbi.
Füsioterapeutidena Astangul on meie üheks ülesandeks toetada õppijaid ja kliente neile meelepärase sportliku tegevuse leidmisel, et tagada võimalikult hea füüsiline ja vaimne tervis.
Õpirände eesmärgiks on saada praktilisi näpunäiteid kuidas paremini kaasata psüühikahäiretega inimesed regulaarsesse sportlikesse tegevustesse. Meie soov on õppida INTRASe headest praktikatest ja vahetada kogemusi.
1. Päev
Äratus 4.45 varahommikul, Harjumaal on kevadest saanud talv…aga meie võtame suuna Hispaaniasse. Meid ootas ees pikk reisipäev, marsruudil: TALLINN-MÜNHEN-MADRID-VALLADOLID.
Hommikune kohv Tallinna Lennujaamas äratas meid üles, olime reisiks valmis.
Kuna eeltöö reisi planeerimise osas oli väga hästi tehtud Mariti poolt ja lisainfot transpordi osas saime ka Kerlilt siis sujus edasine reis kui õlitatult.
Pikem vahepeatus oli Münheni lennujaamas, kus veetsime kokku kolm tundi.
Tegime aega parajaks ja valmistusime päikeseliseks Hispaaniaks.
Münhenist Madridi jõudsime pärastlõunal, oodatust pool tundi varem, sest tuul oli tagant. Ostsime lennujaamast rongipiletid ja jätkasime reisi Valladolidi poole.
Umbes kella poole kuueks õhtul jõudsime kohale. Meid tervitas mõnus päikesepaiste ja soe kevadõhk. Meie hotell asub rongijaamast umbes 800m kaugusel ja tänu google mapsile leidsime selle lihtsasti üles.
Kuna pikk reis oli seljataga siis soovisime sööma minna. Hotellist söögikoha soovitust küsides saime teada, et hispaanlastel algab õhtusöök alles umbes poole üheksa paiku õhtul. See tundus meile õhtusöögiks liiga hiline aeg, seega otsustasime leida mõne kohviku kus midagi hamba alla pista- ja leidsimegi.
Õhtusöök söödud, jalutasime veel veidi ja siis tulime hotellituppa esimese päeva kokkuvõtet tegema ja homseid ülesandeid üle vaatama.
2. Päev
Meie tänane esimene kohtumine oli planeeritud algusega kell 10.00 Intrase peakorteris. Meie olime kaardi pealt juba valmis vaadanud, et sinna on hotellist umbes 10minutiline jalutuskäik ja olime täpselt kella kümneks kohal. Majja sisse minnes selgus, et oleme vales kohas ja meid oodatakse hoopis mujal. Olime kogemata kahe silma vahele jätnud aadressi muutuse. Õnneks rääkis kohalik töötaja head inglise keelt, oli abivalmis ja kutsus meile takso, mis meid mõningase hilinemisega õigesse kohta toimetas.
Alati rõõmsameelne Gustavo juba ootas meid ja andestas meile hilinemise.
Tänase päeva peamiseks eesmärgiks oli saada ülevaade Intrase tegevustest ja klientidele osutatavatest teenustest. Ülevaate saamiseks tegi Gustavo meile esitluse, rääkisime erinevatest Intrase poolt pakutavatest võimalustest ning tutvusime põgusalt ka majaga.
Peamiseks märksõnaks tänasest on koostöö olulisus erinevate süsteemide vahel. Gustavo rõhutas, et kõik Intrases tehtavad tegevused ja pakutud teenused on suunatud kliendi taastumisele (meile tundus olevat väga palju sarnasusi CAREmetoodika põhimõtetega) ja integreerimisele ühiskonda. Kliendi taastumise teekonnal lähtutakse alati kliendist ja tema soovidest, klienti toetatakse vastavalt vajadusele ja pakutakse erinevaid võimalusi enda heaolu ja tervise parendamiseks.
Samuti saime teada, et sportlikud tegevused ei ole kohustuslikud, olgugi, et tervislik eluviis on au sees. Siinsed spetsialistid on leidnud viise kuidas kliente füüsiliselt aktiivsena hoida lisaks spordile ka muudel viisidel. Näiteks saavad paljud kliendid enda füüsilist ja ka vaimset tervist edendada läbi füüsilise töö. Üheks selliseks võimaluseks on töötada Intrase poolt ~1,5 a tagasi renditud õunaaias.
Külastasime seda õunaaeda koos Gustavoga, kohtusime klientidega ning saime teada, et kliendid käivad õunaaias tööl kolmel päeval nädalas ja teevad seal kõiki vajalikke töid sh. lõikavad õunapuid, hoolitsevad nende eest, korjavad vilju, teevad nendest mahla ja muid tooteid ning müüvad enda toodetud produkte kogukonna poes. Kliendid on kaasatud kõikidesse töö- ja tootmisetappidesse. Kuna õunaaed asub linnast u 10km kaugusel siis on mõned kliendid ka autojuhtideks ning nende ülesandeks on kaastöötajad õigeks ajaks kohale transportida. Kuna õunaaias töötamine on füüsiliselt kurnav siis see ongi osadele klientidele nö treeningu eest. Need kliendid, kes mõne aja möödudes saavad aru, et füüsiline koormus parandab unekvaliteeti, meeleolu ja tervist üldiselt, jõuavad hiljem ka suurema tõenäosusega mõne spordiala juurde.
Kliendid õunaaeda kasvuhoonet ehitamas.
Pärast õunaaia külastust, umbes kella kahe paiku viis Gustavo meid lõunasöögile. Kõhud olid selleks ajaks juba väga tühjad, sest harjumuspärasest lõunasöögiajast oli juba mitu tundi möödas. Magustoiduks tellisime mõlemad cappuccinod, millel oli eriliselt rikkalik vaht.
Pärastlõuna jätkus aktiivselt. Meile tutvustati kogukonna avalikke sportimisvõimalusi ning osalesime koos Intrase klientidega jalgpallitrennis, mis toimub 1x nädalas kolmapäeva õhtuti.
Tähelepanelik vaataja leiab üles väga hoogsa sammu pealt tabatud Pireti 😀
Mängijad olid osavad ja meid saadi tunniajase treeningu käigus korralikult võhmale. Pärast kohtumise lõppu kasutasime võimalust, nautisime ilusat päikeselist ilma ja jalutasime mööda jõeäärt tagasi hotelli.
Päev oli taas pikk, informatsiooni- ja emotsioonide rohke. Õhtusöögile läksime täna hispaanlastele omaselt alles kella üheksa paiku, sest varem lihtsalt ei jõudnud 😀
Tervislik menüü puhtjuhuslikult, valisime üsna huupi, sest hispaania keele oskus on veel puudulik. Kahjuks polnud arvestatud keeleoskamatute eestlastega ja hispaanlastel puudus inglise keelne menüü 😀
3. Päev
Tänase päeva esimene kohtumine algas kell 9.30. Selleks, et Intrasesse õigeks ajaks jõuda läksime juba varakult bussi peale- jõudsime täpselt kohale.
Veidi uniste nägudega, aga õigel ajal, õiges kohas.
Esimene kohtumine oli Intrase töö- ja hariduskeskuse juhi Lauraga. Laura kaasas enda tõlgina sealset töökeskuse klienti Diegot. Diegot kaasati selleks, et ta saaks praktiseerida enda inglise keele oskust ning kaasata suhtlemissituatsiooni.
Laura koos Diegoga rääkisid meile lähemalt erinevatest võimalustest töökeskuses ning sellest, et peamine eesmärk on kliendid suunata tööle avatud tööturule. Taaskord oli väga oluliseks märksõnaks koostöö erinevate ettevõtetega, et luua sidemeid ja kontakte kuhu kliendid tööle saaksid minna. Lisaks on Intrasel ka enda töökeskused, kus kliendid suurema toetusega tööd teha saavad (nt. mööbli restaureerimine, aiatööd, ökosaaduste poes jne).
El Sumo töökeskus mööbli restaureerimiseks, kus töötavad nii naised kui mehedÖkosaaduste pood kogukonnas, mida opereerivad Intrase kliendid, kes seal töötavad.
Diego rääkis meile ka enda taastumise lugu ning näitas meile ka enda korterit (kogukonnas elamise teenus?). Diego korter on Intrase vahetus läheduses, et ta saaks käia enda valitud teenustel ja ka tööl. Korter on kolme toaline, mõeldud kahele inimesele, aga hetkel elab Diego seal üksi. Diegot on aja jooksul toetatanud tugiisik, aga praegu vajab ta tugiisiku teenust järjest vähem, sest saab iseseisvalt hästi hakkama ning tema soov ongi täiesti üksi korter rentida.
Teise poole hommikust oli meie ekskursioonijuhiks Gustavo. Gustavo näitas meile erinevaid Intrase töökeskuseid, kus nende kliendid töötavad peamiselt iseseisvalt, ilma kõrvalise juhendamiseta. Näiteks mööbli restaureerimise keskuses käib juhendaja vaid 1x nädalas.
Kõikide töökeskuste tööd tutvustades rõhutas Gustavo, et töö on füüsiline ja paljudele klientidele tagabki nende töö piisava kehalise aktiivsuse. Seetõttu ei survestata kliente valima endale sportlikku lisategevust, aga samas julgustakse neid, kes soovivad enda vaba aega sportlikult sisustada.
Hea oli Gustavo käest kuulda, et ka psühhiaatrid on järjest enam selle poolt, et liikumine ja aktiivne eluviis toimib ka nagu „ravim“. Psühhiaatrid on hakanud klientidele rõhutama spordi ja liikumise olulisust, sest siis saab suure tõenäosusega vähendada aja jooksul ka ravimite kogust. Lisaks annab sport, liikumine ja tööl käimine enesekindlust ning paneb tundma ennast täisväärtusliku ühiskonna osana.
Lõunasööki pakkus meile täna Intrase keskus. Toidu valmistasid meile kliendid, samuti katsid laua ja teenindasid meid. Söök oli väga maitsev, Hispaania kartuliomlett ja pisto (köögiviljaroog) ning magustoiduks värsked maasikad ja puuviljad.
Värske puuviljasalat magustoiduks. Maasikad on kasvatatud Intrase klientide poolt ja olid ülimaitsvad.
Pärast lõunasööki pakkus Gustavo meile võimalust teha väike siesta nende kaunil kollasel diivanil 😀 aga läksime siiski klientide padelimängu vaatama.
Padeliväljakuid renditakse vastavalt mägijate arvule, täna oli käigus vaid üks väljak.
Õhtu lõpetas mõnus 25km rattasõit koos Intrase klientide ja töötajatega, kes treenivad ~500km pikkuseks rattamatkaks Valladolidist Portugali. Matk toimub juba mai kuus. Tänane rattasõit oli osalejatele esimene väli tingimustes sõit, siiani on treeningud toimunud saalis, veloergomeetritel.
Meil Piretiga vedas, sest saime testida elektrirattaid ja need veeresid peaaegu iseenesest 😀
Rattasõidu lõpetasime umbes pool üheksa õhtul ja sellega meie päev ka tänaseks lõppes.
4. Päev
Tänane päev on meil viimane töine päev Valladolidis. Alustasime kell 10.00 Intrases kus Annalisa, kes on elamisteenuste eest vastutav, andis ülevaate Intrase poolt pakutavatest elamisteenustest. Saime teada, et lisaks vaimse tervise probleemidega inimeste toetamisele tegeleb Intras ka kodututele (peamiselt psüühikahäiretega kodututele) elamisteenuste pakkumisega. Kodututega tegelemine on Intrase töötajatele üsna uus projekt.
Annalisa rääkis, et COVID-i ajal toetati kliente kasutades erinevaid digilahendusi. Klientidele anti ühenduse hoidmiseks tahvelarvuteid, millesse oli paigaldatud spetsiaalne skype-i vorm, kus klient nägi endale oluliste spetsialistide pilte, et oleks lihtsam ühendust võtta. Need kliendid, kes ei osanud kasutada või ei soovinud endale tahvelarvutit hoidsid ühendist whatsapp-i teel või telefonitsi.
Üks huvitav projekt, mis tänu COVIDi ajale käima lükati on korterite varustamine liikumisanduritega ja kliendi kasutusse nutikella/randmepaela andmine. Seda tehti klientide turvalisuse huvides ja nende tervislikust seisundist parema ülevaate saamiseks. Nutikell/randmepael edastab teavet Intrase infosüsteemi, kus spetsialistid saavad jälgida kliendi aktiivsust ja füsioloogilisi parameetreid (nt. südamelöögi sagedus, sammude arv jne.) ning vastavalt sellele infole reageerida. Hetkel on selliseid täisvarustuses kortereid vaid üks, aga plaanis on järjest enam kortereid seadmetega varustada. Sellise tehnoloogia kaasamine aitab loodetavasti tulevikus vähendada ka igapäevast tugiisiku teenuse vajadust kuid samas tunneb klient ennast turvaliselt ning tal on piisavalt autonoomsust.
COVID-i aeg oli keeruline ka töötajate jaoks ning Annalisa sõnul on töötajad enda vaimse tervise hoidmiseks läbinud mindfulness-i koolituse. Lisaks aitab stressi leevendada võimalus kasutada Intrase spordisaale- ja vahendeid. Annalisa tõi välja ka kolleegide toe olulisuse (vähemalt 1x nädalas tiimi kokkusaamised). Vajadusel on töötajatel võimalik pöörduda ka enda asutuse psühholoogide poole kuid enamasti seda võimalust ei kasutata. Tulevikus loodetakse leida võimalus töötajatele kasutada psühholoogi teenust, kes ei oleks Intrasega seotud.
Järgmisena kohtusime Javieriga, kes on vastutav spordiga seotud tegevuste ja projektide eest. Javiga oleme kohtunud Sport+4All projekti raames ka varasemalt.
Intrase spetsialistid peavad sporti üheks olulisemaks osaks klientide taastumise teekonnal ja tervise säilitamisel/parendamisel. Spetsialistid näevad, et sport aitab siduda paljusid igapäevaelu toiminguid (suhtlemisoskused, hügieen, riietumine jne) ning läbi spordi saavutatakse tihti parem kontakt kliendiga (kliendid avavad ennast). Seetõttu on Javieril ja Gustavol plaan luua eraldi sporti ja tugiisiku süsteemi ühendav osakond.
Javier tutvustas meile Intrase sporditegevuse põhimõtteid ja seda kuidas kliente kaasatakse. Kõige olulisem on, et klient teeb ise enda valikud, spetsilisti ülesanne on olla kohal, pakkuda erinevaid võimalusi ja toetada klienti tema valikutes.
Mõned olulisemad salidid Javieri presentatsioonist.
Meile meeldis mõte, et stigma vastu võitlemiseks on Intrasel spordiklubi, mis kannab nime “Club Duero”. Kuna spordiklubi nimi ei ole seotud asutuse nimega siis ei teki inimestel eelarvamusi. Klubi tegevusi on väga mitmeid. Näiteks korraldatakse jalgpallitrenne ja turniire, tegeletakse matkamisega, käiakse ronimas, jooksuvõistlustel jne. Klubi liikmeks võivad saada kõik kes soovivad ka väljastpoolt Intrast (avatud ka kogukonnale).
Päeva lõpetuseks oli meil suurepärane võimalus osaleda Javieri poolt läbi viidud ringtreeningus koos Intrase klientidega. Treeningul osalejaid koos meiega oli kuus. Trenn oli mitmekülgne ja piisavalt pingutust pakkuv. Saime kogemuse võrra rikkamaks ja mõistame psüühikahäiretega inimeste treeningu juhendamise eripärasid paremini.
Treeninggrupp pärast trenni. PS. Javier kinkis meile Club Duero särgid ja võib-olla oleme isegi nüüd klubi täieõiguslikud liikmed 😀
Oleme väga tänulikud kõikidele Intrase spetsialistidele, kes meiega tegelesid ja meie jaoks aega leidsid. Vastuvõtt oli äärmiselt soe ja tore oli üle pika aja näha tuttavaid nägusid, häid partnereid. Samuti oleme väga rõõmsad ka selle üle, et Intrase kliendid meid enda tegevustesse soojalt vastu võtsid.
Tunneme, et õpiränne Intrasesse täitis püstitatud eesmärki. Külastuse käigus mõistsime, et sport on taastumises väga oluline osa, aga kõik peab toimima kui tervik (nii elamine, töö, vaba aeg, suhted…). Meile tundus, et Intrases on kõik eelnev väga hästi korraldatud, spetsialistid teevad oma tööd suure südamega väärtustades koostööd nii asutuse siseselt kui kogukonnaga.
Suur tänu Gustavole ja kõikidele teistele asjaosalistele nii Valladolidis kui Tallinnas 🙂
Homme, laupäeval, sõidame tagasi koju võttes kaasa head mõtted ja parimad mälestused.
Piret Põllu, Tiivi Karus, Aet Kala ja Tea Vallimäe asusid täna teele Soome.
Midagi on lahti kojameestega.Kaardi järgi on hea liigelda……kui tead kuhu minna.
Ees ootab nädal Tamperes külastamaks sealset kutsekooli TREDU.
Õppekäigul uurime lähemalt kuidas toimub toidu erialade õpetamine meie naaberriigis.
Uute mõtete ja ideede kogumine algas juba laeval, kus abikoka ja pagari õpetajad uurisid sealseid kohvikulette uute toodete ja serveerimise ideede tarbeks.
Pildistame üles kõik kohad kus reisil sööme!
TOITLUSTUSE SUUNA ÕPETAJAD
Õppekorralduse spetsialist Piret pidi veel laeval usinalt tööd tegema, et õpilaste stipendiumid saaks kinnitatud.
Hoolimata katkendlikust internetist laeval said asjad korda ning nii sai lõpuks hakata nautima uude keskkonda minemist.
Esimene päev- oleme teel
Laevalt maha sõites ootas meid ees sama võrratu päikesepaisteline ilm nagu Tallinnast lahkudes.
Sõitsime ja nautisime aknast avanevat, hoopis teistsugust maastiku kui Eestis.
Kõht olles harjunud Astangu lõuna kellaajaga andis peagi valjult märku oma vajadustest. Tegime sõitu lõunapausi. Napilt enne sööma asumist tuli meil meelde laeval antud lubadus ning pildistasime üles esimesed toidud:
Vaid tunnike sõitu veel ning olimegi oma öömajas kohal.
Hotelli registreeritud ning asjad tuppa viidud tahtsime veidi ümbrust uurida.
Köögis toimetavad õpetajad ei ole ju harjunud nii pikalt istuma ja nõnda võtsime ette väikese jalutuskäigu, et vaadata linna ja leida lõpuks ka koht õhtusöögiks.
Tiivi ja Aet on “nutikad” ning nende sammud said üles loetud. Tea ja Piret usaldasid lihtsalt enda sisetunnet, et nüüd tänaseks aitab sest väike jalutuskäik venis juba pimedasse välja.
Kui kõndimisega läks meil mõnusalt siis söögikoha leidmisega jäime jänni.
Mitte ei soovinud me Soomes süüa toitu Hiina, India, Tai või Mehhiko köögist. Kutsuvad ei olnud meile ka Inglise pubid ning ohtrad kiirsöögikohad.
Asi lõppes sedasi, et esimeseks õhtusöögiks ostsime endale salatid toidupoest.
Homme näeme aga kindlasti Soome kööki nii tegija kui sööja vaatenurgast sest ees ootavad põnevad kohtumised kutsekoolis.
