Eurokoolitus, kuhu olid põimitud peale äppide ja interaktiivsete keskkondade õpetamise ka koostöö ja kogemuste vahetamine osalejate vahel (kuuest riigist), kohaliku (Valencia ja Hispaania) kultuuri ja ajaloo tutvustamine, liikumine (ülesanded tänaval ja muuseumis), europrojektide ja kohaliku koolitaja (Europass Akademia) tutvustus (kuidas leida huvipakkuvaid koostööprojekte ja taotleda raha), vaba aeg (seda oli jäetud piisavalt ja kultuuritegevustes oli lubatud osaleda ka kaasas olevatel pereliikmetel).
Hispaania, nagu lõunamaad ikka, on üks äraütlemata lihtne koht olemiseks ja toimimiseks – ei ole liigset survet, aga kõik saab tehtud. Kui Valenciasse kuidagi lihtsamini, supsti ühe lennukiga kohale saaks, oleks see kindlasti paik, kus sügisel-talvel mõne päeva kaupa akusid laadimas käia. Ilm ööpäevaringselt 24-28 kraadi, vihma ei sadavat pea kunagi, meri on alati sõbralik, inimesed ka.
Lufthansa näitas saba ja minek. Kohale saabudes otse lennujaamas metroosse ja 30 minutiga jõuad kuhu iganes soovid kesklinnas.
Edasi võid liikuda kuidas soovid: tramm, buss, linnajalgratas (10 eurot nädal) või era (45 eurot nädal). Linn on täis jalgrattateid ja rattureid, sest mägesid seal pole ja seega ka puudub vabandus, miks mitte vändata. Mulle sobis jalgsi, sest millal sa muidu ikka nii palju kõndida saad.
Astangu võiroos ja Türi ’Kuldrenet’ vahemere taustal.
Kui enamikes suurlinnades on oma suur jõgi, siis valenclased tüdinesid eelmise sajandi keskpaigas oma jõest ära – lihtsalt ebamugavalt märg oli, kui see otsustas aeg-ajalt üle kallaste tulla. Ja 1957. aastal saigi neil mõõt täis ja nad suunasid Turia jõe kesklinnast eemale ja jõesängi tegid 10 km pikkuse pargi – Turia aiad, kus leidub mida iganes ja keda iganes. Kõige rohkem lapsi, koeri, sportlasi, jalgrattureid, piknikutajaid.
Jõudes pargi ühte otsa, on tunne, et oled justkui Singapuris. Sinna joonsitas Valencias sündinud arhitekt Santiago Calatrava (sama tüüp, kes kujundas New Yorgi kaksiktornide asukohta lendavat tuvi sümboliseeriva Oculuse transpordikeskuse) hulga modernseid hiigelhooneid, puha teaduse ja kunsti tarvis, nimeks Ciutat De Les Arts I Les Ciencies.
Et hariduse teema juurde tagasi tulla, siis üks valvsa silmavaatega koolipreili ühe kooli seinalt. Tänavakunsti üle on nad ise väga uhked.
Õige erasmuslasena jäi lihtsalt silma (foto all vasakul). Aga see ei olnud minu Erasmus. Minu oma oli tähistatud märksa tagasihoidlikumalt (foto paremal), kuigi siiski akadeemia!
Tähelepanu! Silt nende suurelehiste viigipuude juures annab teada, et “need eeskujuliku puud on kantud Generalitat Valencia monumentaalpuude kataloogi”. Võimsad tõepoolest, päritolult austraallased.
On saia miskipärast purki pannud !?Moodne Mona LisaKui on vaja istutada suurt palmi – lehed pealt kokku ja tsemendiga toed külge
Ei ole mingi niisama juhuslikult juhtunud foto. Väga oluline pink kirikus, mille seest tuleb elekter. Juba Moosese teisest raamatust on teada, et “Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Miks siis mitte tänapäeval ei või tulla kivist elektrit. Aga kirik, tegelikult lausa katedraal oli ise ka väga ilus.
Kohustuslik keskväljaku 360 kraadi vaade ka.
Teel koolitusele – tund jalutamist hotelist. Nemad juba töötavad, kõik kolm, sest pügavat prouat on ju vaja toetada, kahekesi.
Ei saanud seegi koolitus ilma Erasmuse kohustuslike töövahenditeta. Spagette toetasid sedakorda vahukommid. Nii muuseas mainin, et minu ja sloveenia kekaõpsi torn võitis, 62 cm.
Väga pikad varjud, 4 krevetti ja veel midagi ehk arroz negro – üks soovitatud kohalikest spetsialiteetidest.
Digioskuste kaardistamine eurodigicomp tööriistaga. Igaüks võib teha, minnes lehele digital-competence.eu, et saada teada, milles kui tugev oled.
Õhtupoolik maal
Et kust need tomatid ja sibulad siis tulevad – ikka põllult, kuigi vihma ei saja. Selleks on kavalad lüüsidega kastmiskanalid, mis võimaldavad põllud üle ujutada ehk kasta.
Kuri puu – Ceiba Speciosa ehk kapokipuu. Nimi kõlab inglise keeles küll hoopis pehmemalt kui välimus – siidiniidi puu. Kiust tehakse voodipesu, täidetakse patju ja tekke. Pargi omadel olid okkad maha nühitud.
Astangu keskkonnatiimi liikmele kohaselt elasin keskkonnasäästlikult ehk teavitasin hotellipersonali väljapoole ukse lingi külge jäetud sildiga, et ma ei vaja toateenindust. Tänutäheks ootas mind iga õhtu ukse alt sisse libistatud vautšer. Google’i tõlge lubas sellega järgmist.
Flipgrid – üks vahva vahend nii õues, kunstimuuseumis või kus iganes õppeks. Tule ja küsi!
Ei ole suveniir, on menüü. Kes oleks arvanud, et kivi ja digi saavad kunagi kokku. Pall kivil viitab rahvuslikule spordialale, mille pallisaali külge restoran kuulus. Traditsiooniline paella, mida enamasti üksi ei õnnestu tellida. Nad lihtsalt ei tee sulle, kui oled üksi. Sloveenia kehalise õpetajad ja traditsiooniline paella (kana ja küülikuga), mis ongi pärit Valenciast. Mereäärse piirkonnana on neil olnud võimalus kasvatada riisi.
Hästi palju koeri, igal pool, ka kärudes.
Raske valik ja pärast valikut
ChatGPT ja teised AI-vahendid on tulnud, et jääda. Need võivad sulle meeldida või mitte, aga ühel hetkel kasutad sa neid nagunii, nagu Internetti näiteks. Juba praegu võid leida neist midagi, mis su elu lihtsamaks teeb.
Tänavajänesed, mida Gosechase’ga (jälle üks tore õuesõppe äpp) taga ajasime.
Kohatud ujumissessiooni ajal, tavaline Vahemere meduus, rahvasuus praemunameduus. Google Lens oleks sel hetkel vees abiks olnud.
Tunnistatud. Ja pärast tunnistuste kättesaamist tuuril anyway-guys-giidiga.
Kunst ja kuidas seda mõista Google Lensi abil.
Vasakule või paremale? Kui on kavas tutvumine Valencia ümbrusega, siis vasakule minnes saad Sagunto ja mäed, paremale minnes Albufera ja järve.
Olles õpetaja Valencias, tuleb sul õpetada klassis kolmes keeles: valencia, hispaania ja inglise keeles. Nõnda on ka muuseumites.
Koer, kes mängis käpapalli.
Rahvariiete päev. Tegelikult tänuüritus või midagi sellist suurel laeval.
Koolis võeti täna meid vastu väga soojalt, kohale tulid kõik IT kursused ning tellisime Aasia toitu. Heleri andis meile selged käsud tuua poest Coca-Colat ja sularaha. Sõime ka palju saiakesi ja jäätist, kõht sai päris täis. Me printisime viimase 3D idee, veel üks kaheksajalg, mis seekord oli punane ja kõige väikseim. Nüüd on meil kaheksajala perekond. Meile kingiti palju šokolaadi ja huvitavaid jooke nende kooli poolt. Loomulikult oli meil kinke oma koolist ja Eesti šokolaade, mis saime neile tänuks vastu kinkida. Meile väga meeldis käia nende koolis ja osa võtta tegevustes ja kahjuks peame juba lahkuma.
Homme stardime kell 11:00 Frankfurti poole, jalutame sealses linnas ringi ning siis juba lennujaama. Maandume Tallinnas 00:25 öösel (06.05), puhkame välja ja üritame kohaneda taaskord Eesti elu ja kohustustega.
Kolmapäev algas töiselt – jätkasime koolis enda projektide ja 3D modelleerimisega uuel ning huvitaval moel. Stefan näitas meile projekti, mille kallal on kooli õpetajad töötanud oma kaks aastat. Nende projekt koosnes kolmemõõtmelisest inimsuurusest skännerist. See sisaldas u. 120 eraldiseisva kaamera ning eredat valgust. Brent ja Henri olid valmis olema katsejänesed. Masinat käima panna võttis 20 minutit. Brent miskipärast arvas, et ta peab kogu selle aja poosi hoidma. Henri oli väga huvitatud, kuidas valmisid 3D mudelid. Kohalik õpetaja Reinhold seletas, et pildid kõik pannakse ühte programmi, mis kompileerib pilte valgusepeegeldumisega ehk Ray Tracing.
Lisaks tegeles Rait oma veebilehe projektiga, mis läks täiesti katki, näitas kahjuks ainult valget lehte. Aga ta oli väga tubli, paigaldades MySQL andebaasiserveri, veebiserveri, kirjutas koodi, ja pani need kõik koos töötama. Henri oli Raidiga kokku leppinud, et tema tegeleb veebilehe disainiga, õppides esimest korda CSS ja HTML programmeerimist, kus ta suutis tegeleda kaks tundi veebilehe hägustamise efektiga (ta oli saanud abi 4 erinevalt õpetajalt aga nemad ei saanud ka hakkama). Brent õppis selgeks HTML-i ja CSS-i, Raymond aga ainult looderdas ja vaid lubas tööle hakata.
Õhtu lõpetasime väga populaarses ja kiidetud Tai restoranis, kuhu pidi laua ette broneerima ja mille Google arvustused on kõik taevani kiitvad. Toit oli väga hea ning teenindajad väga sõbralikud.
11 päev
Tänane päev oli vast veidike põnev – käisime roadtripil! Kogunesime hommikul koolis ning alustasime kahetunnist sõitu õpilastega Yullbe virtuaalreaalsuskeskusesse. Sõit oli pikk ning veniv. VR-keskuses kogesime kõik erinevaid kogemusi. Raymond ja Heleri ning kaks teist õpilast käisid meiega western-stiilis mängus. Pidime ootama tund aega, et isegi meie kord jõuaks. Meile pandi palju varustust selga, seega kindlasti ootused olid väga kõrgel. Mäng oli väga põnev, kuid Raymondi VR-prillid suutsid kokku joosta, ning ta pidi enneaegselt lõpetama. Rait käis 2x korda sama mängu mängimas, et oma oskusi lihvida, sest esimesel korral mängides üritades hüpata üle takistuse, kaotades tasakaalu ja kukkus…
Keskusest lahkudes märkasime, et keegi oli enda kaks suurt koera kuuma autosse jätnud. Kutsusime politsei ning loodame, et koerad pääsesid kuumast autost.
Kui me jõudsime tagasi Mosbachi, käisime poes, et reisikotid maiuseid täis ikka pakkida. Kuna kotid olid rasked, kasutasime juhust ja läksime bussiga tagasi oma hotelli(Heleri suutis maksta 111 € ostu peale, aitasime tal muidugi kotte tassida). Einar oli valinud samal ajal jala minna. Tee peal märkasime pitsa masinat, millest me olime kogu reisi mööda läinud. See masin oli täiesti automaatne ning tegi pitsa viie minutiga valmis. Einar jõudis meile ikkagi järgi, kuid oli samuti väga huvitatud võõrast masinast. Me tellisime kamba peale pitsa, mida hetkel naudime selle blogi kirjutamise ajal.
Esmaspäeval otsustasime viia käiku pühapäevased plaanid minna Prantsusmaale Strasbourgi linna. Hommikuses söögilauas otsustas Heleri, et ta ei ole veel oma jala pärast valmis tulema pikale reisile. Seejuures tuli Henri meiega kaasa, ehk nüüd üritasime viiekesi kõik ühte autosse mahtuda. Alustasime oma pikka reisi peatusega Saksa linnas Karlsruhes, kus tutvusime ilusa arhitektuuriga ja sõitsime kodumaise Bolti tõuksiga. Pärast seadsime oma sihid Prantsusmaa poole! VIVE LA FRANCE!
Prantsusmaale sõit oli pikk ja väsitav. Peatusime Strasbourgi linnas, kus oli raske ringi sõita ja parkimiskohta leida. Lõpuks leidsime koha ja seadsime suunad Strasbourgi katedraali poole. Hetke pärast saime teada, miks leidub nii palju mundrites mehi tänavate peal. Olime sattunud töörahva püha rahutustele. Igal tänavanurgal jälgisid meid valvsad sandarmite pilgud, vahepeal otsisid nad meid isegi läbi. Õnneks olime piirkonnas, kus ei leidunud eriti karmi vägivalda. Rahvamasside keskel üritasime leida Strasbourgi kuulsaima vaatamisväärsuse, Cathedral Notre Dame de Strasbourg. Kõndisime üle mitmete sildade ja lõpuks leidsime vanalinna, kus ilm oli väga tormiseks läinud. Õnneks leidsime varju poodide all ja lõpuks katedraali sees.
Peale katedraali ilusate vaadete sisse elamist ja pilte tegemas, olime otsustanud leida endale süüa, hiljem avastades ühe saiakeste müügikoha. Suutsime peale saiakeste minna veel ühte restorani, mitte isegi 5 minutit hiljem, kuid tüüpiliselt Henri polnud nõus tellima sealt midagi. Restorani ettekandjad olid väga ilusad ning rääkisid väga ilusat prantsuse keelt.
9. päev algas oma projekti edasi tegemisega koolis. Tänane päev oli täis mõtlemist ja tõeliselt põnevat vaheldust koos finantsjuhiga, kes tegi väikese ekskursiooni ringkäigu ja pärast tegi kohvikus meile välja.
Kahjuks pidi Heleri käima hambaarsti juures oma hambavaluga. Peale selle tegelesime oma tööde kallal, õppisime programmeerimis keeli ja lahutasime meeli male ja noole visetega. Raymond oli lõpuks jaksanud teha midagigi, Henri istus oma istmes ja imetles oma mõõka, Rait tegi head tööd. Kell 7 tulime kokku ja kirjutasime blogipostituse ja otsustasime minna Brahausi õhtusööki sööma.
Kogunesime Astangul kell 9.30. Kui kohvrid olid kiletatud, dokumendid üle kontrollitud ja Armandil kohustuslik hommikukohv joodud istusime Marguse retroautosse ja Sveni juhitud Astangu halli bussi, võis meie imetore reis alata.
Õpetajad olid juba enne informeeritud, et üks õppija saab lennata esimeses klassis. Loomulikult oleme tema peale kadedad, kuid lend Tallinnast Münhenisse mõõdus heas tujus ja ilma viperusteta. Lennureis on neljal õppijal esmakordne ja meeldiv kogemus. Teine lend hilines 40 minutit, mistõttu jõudsime Ateenasse nii hilja, et pidime tühja kõhuga magama minema.
Teine päev
Teine päev algas pankookide tegemist kahjuks me oleme söönud kiirelt ära et ei ole saanud pildistada. Täna on esimest mai ja see on vaba päev otsustasime sisse elamiseks minna külastama esimest muuseumisse see muuseumi nimi oli “Museum of Illusions” Kahjuks selgus et Kreeklased streigivad esimesl mail ja pidime kahe kilomeetrine kaugusel muuseumisse kuus kilomeetrist jalgsi kõndima.
Peale muuseumi külastus ja läksime tutvuma kohaliku toidukultuuriga. Saime teada et Kreeklased armastavad liha ja pita saia. Peale söömist kasutasime aega et vaadata puidukäsitöö tooteid.
Kolmas päev
Meie päev algas 6.30 hommiku äratusega ja sõime hommikusöögi ära ning jooksime bussi peale. Pidime bussi ootama pool tundi ja ootamine Kreekas on tavaline. Poole tunni pärast olime Theotokose keskuses. Abikokad läksid oma kööki ja puit läksid oma töökotta.
Abikokkade tööks olid pitsad, pirukad ja šokolaadikreemiga kook. Õppisime juurde piruka vormimise võtte. Ootame homset põnevusega.
Puidutöökoja inglisekeelne õpetaja oli kahjuks haige, aga teine juhendaja andis meile töö kätte. Tööks oli mesitarude kokkupanek. Töö oli teistsugune kui Eestis.
Lõunasöögiks pakuti võileiba. Meie Eestis sööme sooja toitu. Siis tegime tööd ja vastu tuli buss meile järgi. Koju jõudes tegime väikese pausi ja läksime motomuuseumisse. Muuseumis oli erakogu sajakahekümnest autost, millest ühte autosse lubati sisse istuda. Pärast muuseumit jäime tugeva vihmasaju kätte. Päeva lõpuks sõitsime metrooga.
Meil on ka beebiuudis… SELLEST HILJEM
Neljas päev
Hommik algas riisipudruga, mille maitse tegi täiuslikuks kohalik Kreeka maasikas. Infoks, et kohalik maasikas poes, tänavanurgal maksab hetkel 3- 4 €/kg.
Kõhud täis sõitsime taas praktikale Theotokose keskusesse. ABK tööpäeva tegid rõõmsaks punased vahvad põlled ning lõbusad pilotkad, mida jagus valitutele
Meie praktikapäevale andis sisendi EQUASS audiitor, kelleks osutus meie kaasmaalane Eestist. Temale valmistasime koos peakokk Giannisega kolmkäigulise rahvusmenüü. Valikus olid taimsed toidud: tortillarull-köögiviljadega, risotto seentega ja kreekapärane halvaa.
ABK tänase päeva uus oskus oli, et kuidas tihedalt keerata tortilla rulli. Valmis lõigatud rullid olid maitsvad ja isuäratavad ning tundusid eemalt väga sushi moodi.
Puidutöökojas jätkasime täna mesitarude raamide valmistamist ning lisaks saime harjutada staabeldamist. Meie erialal EQUASS midagi uut ja lahedat kaasa ei toonud, jätkus tavapärane rutiin. Samas kohalikud puidutöökoja õppijad tunnevad meie vastu suurt huvi ja tahavad meiega väga suhelda. Hetkel on suhtlemine kehakeele tasemel.
Kui tööpäev läbi sai, siis ruttasime kiirelt söömas ning peale sööki seadsime sammud lõbustuspargi poole. Alguses olime kõik väga kartlikud, esimesed julged olid Tiivi, Birgit ja Sten. Peale seda läks teistel hirm üle. Proovisime järgi erinevad atraktsioonid ja see oli vinge elamus.
Viies päev
Kuna eilne päev oli väsitav, siis oli täna hommikul väga raske üles tõusta. Tööle jõudsime õigel ajal.
Täna, uus päev tõi uue menüü ja rahvusroad. Saime koorida ja tükeldada kartulit, suvikõrvitsat, baklažaani – kreeka toidu, moussaka jaoks. Tegime erinevaid ettevalmistus tegevusi, et siis kokku laduda suurepärane ja isuäratav mereanniroog, mille katsime bešamellkastme ja riivitud parmesan juustuga. Rohkes riivitud parmesan juustus saime valmistada ka maitsvat Grissini küpsist.
Puidus jätkasime täna jälle mesiraamide tegemist ning vahelduseks proovisime naeltega Euroopa kaarti teha, lõunapausil toimus Eesti – Kreeka maavõistlus korvpallis, kus Astangut esindasid Sten ja Risto.
Peale tööpäeva läksime Ateena Monastiraki platsile ning teel sinna juhtus siis kõige hullem, mis olla saab Metroorongis, sisenemisel Armandilt rööviti rahakott koos kõigi dokumentidega.
Õhtu tegevuse täitis politsei külastamine ja ….
Tänaseks oleme taas väga väsinud ja lõpetame.
Olege ootel! Et beebi on, on fakt, aga pilte pole mida jagada
Kuues päev
Puidu tänane tööpäev möödus raamide lõpetamisega ja seejärel alustasime oma projektiga, milleks on valmistada käsitööna euroopa kaart ja mõned erikujulised pannilabidad. Suure osa tänasest tööpäevast võttis läbi tõlkeprogrammi kohalike õppijatega suhtlemine ja loomulikult tavapäraseks saanud korvpallilahing.
Valmistasime tänase praktika päeva jooksu ajal apelsini küpsiseid ja neli küpsetusplaati pitsat. Me tegime täna ka peakoka fantaasia järgi Moussakat, mille saime endale kaasa võtta ning sõime seda täna õhtusöögiks. Betty joonistas Theotokose keskuse peakokale Giannis’ile nimelise mandala, mille ta täna talle ka üle andis. Tema esimene reaktsioon selle kingituse üle oli väga tore.
Meie käsime täna kohalikul turul vaatasime lamba päid, kalu, tigusid ning saime teada et turu müüjad on toredad ja annavad maitsta. Me nägime erinevaid vürtse ning siis sõime kõik koos eelnevalt praktikal tehtud toitu.
Beebi uudist veel ei avalikusta…
Seitsmes päev
Täna külastasime Ateena akropoli.
Nägime suurte sammastega marmortemplit.
Lisaks mäele külastasime Akropoli muuseumit.
Tänane ilm oli soe ja lõunamaa moodi suvine, kuigi mäetipus oli väga tuuline.
Päeva head emotsioonid lõppesid metroos, Omonia jaamas. Kahjuks langes täna jälle ühe noormehe rahakott röövlite saagiks.
Õnneks oli mobiiliäpp millega sai koheselt pangakonto sulgeda ning suurem kahju sai jäi saamata.
Homme juba uued seiklused…
Kaheksas päev
Hommikul tegime pannkooke, siis pärast söömist läksime randa, rannas oli nii ilus kuigi oli valus ja tuline kõndida liiva peal ja oli väga külm ja soolane Vahemerel vesi. Mõned ujusid Vahemerel, mis oli umbes 16c sooja. Ranna lähedale tuli jäätise müüja ja nautisime temalt jäätis. Pärast kui me põletasime punaseks läksime sööma, siis tagasi kodupoole. Enne kui me jõudsime, käisime poes läbi, siis koju.
Üheksas päev
Eile ärkasime pool kuus. Käisime Kreekal saartel Hydra, Poros ja Aegina. Kruiisilaeva sõit oli pikk. Hydra saar oli väike ja väga ilus. Seal saarel olid hobused, muulad ja palju kasse. Öeldi, et seal saarel on 300 kirikut. Leidsime saarelt ka väikese puidutöökoja. Õpetaja Armand ütles, et ta on nüüd päris Kreekat näinud. Porose saarel saime olla 30 minutit. Jõudsime käia kellatornis ja seal pilte teha. Sten jooksis kaktusele otsa ja sai väga haiget. Aegina saarel kasvasid pistaatsiapähkilid, öeldi, et need on maailma parimad. Süüa pakuti seal kaheksajalgasid, sardiine, krevette – kreeklastele need toidud maitsevad. Meile maitsesid ka.
Kui koju jõudsime, siis olime väga väsinud, aga jäime reisiga väga rahule.
Kümnes päev
Täna oli jälle tööpäev. Abikokad valmistasid täna kreeklastele eestipäraseid võileibu – kilu ja suitsuvorstiga. Kreeklastele need maitsesid väga. Puidupoisid tegid täna pannilabidaid ja mesilastarude raamidele õppisime panema traati – see oli uus töö ja alguses oli see päris keeruline. Kui me harjutada saime, siis muutusime palju osavamaks.
Lõpuks beebiuudis ka Saage tuttavaks – siin ta on – Theotokose kilpkonnabeebi
Nii õnnelik !EMMEBEEBIBEEBI
Üheteistkümnes päev
Täna läksime tööle. Puidukad tekid oma pannilabidaid ja külastasid üle tee asuvat puiduettevõtet. Suureks üllatuseks nägime keset põrandat põlevat lõket. Me ei osanud kreeka keeles öelda, et see on väga ohtlik.
Abikokad tegid pitsa pirukaid ja soolaseid juustuga küpsiseid. Lisaks valmistasime suuri võileibu.
Peale lõunat oli avatud uste päev. Me nägime raamatute köitmist, keraamikatuba, trükikoda, 3-d printerit, siiditrüki valmistamist, taaskasutustöötuba, õmblustuba ja kangastelgi.
Siiditrüki töötoas andsime sisse ka tellimuse – soovisime kotte, kus peal oleks Betty joonistatud Theotokose mandala.
Ühte töötuppa astudes tundis õppija ära, et me räägime eesti keeles – selgus, et tema vennanaine on eestlane.
Peale tööpäeva läksime arheoloogia muuseumisse. Seal nägime päriselt neid asju, mille pildid on meie ajalooõpikutes – palju vaase, marmorist kujusid, hauakambritest leitud asju ja palju muud.
Õhtul läksime veel sööma, sest kõhud olid pikast päevast tühjaks saanud.
Kaheteistkümnes päev
Täna hommikul saime kauem magada, sõime ja asusime teele. Theotokose poolt oli meile korraldatud erinevaid ekskursioone. Kõigepealt läksime raamatukokku. See oli Ateena kõige vanem raamatukogu ja seal töötasid Theotokose keskuse endised õppijad. ‘
Siis läksime parlamendi hoone juurde vahtkonna vahetust – See oli päris naljakas, nagu stepp tants.
Siis läksime Vana-Kreeka olümpiastaadionile. Argo oli ainus, kes jõudis joosta terve staadioni ringi. Staadion oli 2 500 aastat vana ja sinna mahtus 50 000 inimest . Siis läksime botaanikaaeda, see oli päris suur ja seal oli erinevaid puid, põõsaid, lilli ja linde.
Seekord saime süüa koduseid toite – KFC
Õhtul läksid vapramad pikale bussisõidule. Külastasime lõunapoolsemat tippu, kus asus Poseidoni tempel. Kuna see oli kõrgel, siis oli seal väga tuuline, aga vaated olid imelised. Bussi aknast nägime ilusaid kohti. Koju jõudsime väga hilja.
Kolmeteistkümnes päev
Tänane päev algas taas varase ärkamisega. Natuke oli kahju, et täna oli viimane tööpäev. Jagasime laiali oma kaasa võetud kingitused ja kommid. Theotokose inimesed olid väga tänulikud ja üllatunud.
Muidugi olid neil ka meile kingitused -saime kohalikke küpsiseid, mis olid väga maitsvad. Siis läksime kõik koos lähedal asuvasse parki piknikule.
Lasime kohalikele eesti muusikat – Trad Attack, Puuluup, Metsatöll, Curly Strings, Ukuaru valssi jne. Neile see meeldis ja nad olid valmis meiega koos tantsima. Meie poisid mängisid parema meelega palli.
Tagasi tulles oli aeg hüvasti jätta. Kahju oli meil ja kahju oli neil. Kutsusime neid endale Eestisse külla.
Õhtul külastasime peakoka soovitusel restorani, kus valmistatakse süte peal grillitud lammast.
Päris õhtul pakkisime koju minemiseks kohvreid. Kohvrisse pakkisime ka kingitused kodustele, kes meid juba ootavad.
Neljateistkümnes päev
Täna öösel saame koju. Oleme natuke kurvad, aga samas väga rõõmsad.
Meie emotsioonid Kreekast:
Sten – mulle meeldisid linnad ja uued kohad, mida nägin.
Henry – mulle meeldis väga lõbustuspargis.
Risto – mulle meeldisid Kreeka saared ja ma olin väga üllatunud, et mäe sisse on ehitatud majad.
Romet – mulle meeldisid kõik vaatamisväärsused, kus käisime, kuid ei meeldinud, et meie linnaosa oli väga räpane.
Kerhard – mulle meeldisid väga mäed ja suured rannad.
Betty – mulle meeldis väga käia Theotokoses praktikal ja sealsed väga toredad inimesed ning muidugi ka ilusad vaated.
Vladimir – mina käisin reisil esimest korda, oli toredaid asju ja hirmsaid ka. Väga huvitav oli näha saart kus transpordiks kasutati muulasid. Väga huvitav oli Aegina saar, kus oli palju erinevaid pistaatsiapähkleid.
Argo – mulle meeldisid Kreeka huvitavad söögid, praktikal Theotokoses ning saared ja rand.
Tiivi – mulle meeldis Theotokose keskuse köögis olev kord ja sujuv meeskonnatöö. Iga päev pakkus midagi väga meeldivat, aga parim elamus oli Poseidoni tempel.
Birgit – mulle meeldis PÄIKE, toredad inimesed Theotokose keskuses ja kõik vaatamisväärsused.
Armand – ütleme nii… Enamus minu eelarvamusi Kreeka kohta, lükkas Kreeka ümber…
Aet – mulle meeldisid kohalikud inimesed, kes meid vastu võtsid ning see ajaloo hõng.
